kunst pole elu

Täna on reede. Eile võtsin end Kärdla õhtus purju, sest muidu oleks mulle masendus peale tulnud. Käisime meres ujumas, ei olnud üldse nii külm, kui Pirita rannas. Mina ei ole kõva ujuja, mina olen supleja.

Kiikusime suurel kiigel, mulle meeldib suure kiiguga suurt hoogu teha, sest siis käib kõhust külm judin läbi.

Haapsalu on ilus linn, siin on palju inimesi ja siin saab teha provintsi romantikat. Vähemalt enda jaoks.

Siin raudteejaamas enam rongid ei sõida. Mind kutsuti ühte Vistriku seriaali homoseksuaali mängima. Ma ei osanud ei öelda.

*

Nüüd on õhtu ja käib meie rutiinne kontsert. Haapsalu on…

*

Ja nüüd olen kodus. On pühapäeva õhtu. Viimastel päevadel on palju juhtunud. Haapsalu ööst põgenesime koos Elo ja Agnesega Tallinna ja laupäeva hommikul sõitsime minu venna vana autoga Kehtnasse. Rapla bussijaamas tegime peatuse, sõime minu tädi valmistatud võileibu, Elo ostis kohvi ja Agnes tahtis kõigest ampsu maitsta. Selverist ostetud pastasalat oli halvaks läinud. Suvel rikneb valmistoit kiiresti.

Kehtnas oli koolimaja väike lava ja meie etendusega samal ajal külastast seda väikest asulat ka härra president Arnold Rüütel. Kell 16.05 istutas ka Kehtna parki puu, meil oli selleks hetkeks teine vaatus umbes poole peale. Arnoldi puu kasvab Kehtna pargis sada aastat, meie etendust ei mäleta ükski inimene niikaua. Minust ei saa presidenti, sest mulle ei meeldiks etiketi järgi puid istutada.

Igatahes jooksis Kehtna staadionil ja koolimaja ümbruses ringi palju väikesi lapsi. Kõik meie poisid said läbida kursuse „Isaks olemine“ esimese praktilise tunni. Kristo ja Juss said endale päris lähedased willid. Juss ütles, et ta tahaks oma willit Tallinnasse kaasa võtta, et teeks tast inimese, et tal nii kahju, et Kehtnas saab willist pätt ja kaabakas.

Kehtna öös toimus rekka pakkimine, mis igakord läheb ladusamalt, aga ikkagi tundub, et võtab meeletu aja. Hetkeks tundus mulle eile, et suvisest transameheks olemisest on mul alaselg täitsa kutu, aga see vist oli ainult ühe hetke valu.

Eile sain magama umbes kell 1.45, olin väga väsinud, täna ärkasin umbes kell 8. Mina olin täna seriaalinäitleja. Võib-olla kahetsen seda elu lõpuni. Igatahes krimiseriaali Vistrik kolmandas osas mängin mina perepoeg Mario elukaaslast Jarekit, kes on Pärnu linna parim IT-mees.

Selles suhtes, et ma ei tea kuidas täpselt valitakse inimesi seriaalitegelasi kehastama, aga kahte lollakat pedet mängima olen mina ja Alo Kõrve hea valik. Mõlemad on peast natuke lollakad ja meist kumbki ei teeks sellest numbrit, kui oleks vaja end suvalisel hetkel alasti võtta.

Kodustseeni, kus uurja Rita ehk Elisabet Tamm, tuleb Mariole ja Jarekile küsimusi esitama, ülesvõtmine toimus kuskil pisukeses toas Vanalinnas. Tegime seal niipalju väikest pulli, et kaamera-heli-valguse meestel oli pisut kohmetu olla. Homoteema muudab ikka inimesed kohmetuks.

Aga sellest võib välja kukkuda üks väga piinlik asi.

Olen väsinud. Äkki täna magaks.