kunst pole elu

Ma tean, et võib-olla on mu arvamus vale. Kuid ma pean selle välja ütlema.

Konkeetne vajadus asju välja öelda sai impulsi vist sellest, et viimastes lavakõne tundides oleme vaadanud dokumentaalfilme väljasurnud või kohe väljasurevates soome-ugri rahvustes.

Emotsionaalselt rasked kaadrid. Tuli suur lennuk. Lapsed, kes olid kasvanud põtrade ja puude keskel, topiti vägisi lennukisse ja viidi suurde linna internaatkooli. Lapsed ei osanud sõnagi vene keelt, suurem osa neist tegi teismeliseeas enesetapu.

Maailm käib alla, šamaanid kaovad, inimesed joovad viina ikka rohkem ja rohkem.

Ma pean kaasa tundma nendele inimestele, kohtadele ja eludele, millega ma seotud olen. Ma pole kunagi New Yorgis ega Ameerikas käinud. Põhja-Ameerikaga puudub mul igasugune kontakt.

Omad on omad ja ülejäänud on minu jaoks võrdsed. Nii et surnud ameeriklane ei ole parem kui surnud tšetšeen.

Võib-olla see on väiklane, aga Londoni metrooplahvatused lähevad mulle palju rohkem korda, kui 9/11, sest Londonis olen ma ise viibinud ja tunnen selle linna rütmi. Inglased ei ole mu sugulushõim ja mulle absoluutselt ei sümpatiseeri inglise jalgpallurid, kuid kui mul on seltskonnaks valida ameeriklase või inglase vahel, siis valiksin ma kõhklematult alati inglase.

Lihtsalt kahju on, et nüüd septembrikuus, kui möödub viis aastat WTC-i tornide kadumisest, et Eesti meedias ja inimestes segunevad pudruks-ja-kapsaks poliitika, emotsioonid ja meediamõju.

Mida sa tegid tol hetkel? Kuidas sa kuulsid tornidesse sööstvatest lennukitest?

AGA MILLE POOLEST ERINEB SEE HETK TEISTEST HETKEDEST SU ELUS, KUI ÜHTEDE INIMESTE PAHATAHTLIKUSE TÕTTU SAAB SURMA VÄGA PALJU TEISI INIMESI?

Ma ei taha lugeda 11. septembri ajalehti.

*

ühe algelise pooliku jutu algeline algus

Artur luges ja otsis teksti lõpust ühte lauset. Selliste asjade puhul oli see lause alati olemas olnud. Kuid seekord see puudus, esimest korda Arturi elu jooksul. Pidi see siis tõsi olema? Juhtus see päriselt? Artur ei tahtnud uskuda, ta tõusis arvuti tagant, läks kööki ja pani televiisori mängima.
Jah, see oli tõsi. See ei olnud mingi katastroofi treening, mis legendi järgi maha mängitakse. Oli 11 September ja Artur nägi televiisorist kuidas New Yorgi pilvelõhkujad põlesid. Kõik toimus päriselt. Artur ei tundnud midagi muud kui tohutut uudishimu. Aga ikkagi ei tahtnud ta seda kõike hästi uskuda, mõtles veel, et äkki on see õppus, mida meedia ka läbi mängib. Äkki on see õppus, mida mängitakse läbi ka tema peas, et siis järgmine kord, kui midagi ka päriselt juhtub, mõistus valmis oleks. Artur oli üldjuhul väga kiire mõtlemisvõimega poiss.
Artur pani arvuti kinni ja hakkas riietuma, teleka pani kõvemaks ja ka raadio lülitas mängima, infonälg oli tema üle võimust võtnud. Tegelikult oli tal suhteliselt kiire, tal oli vaja minna oma ülikoolikursuse tutvumisõhtule.
“ Neid armsaid torne ei ole enam,” niuksus üks naine läbi pisarate ameerikahääle raadiosaates, “Tolmu on kõik kohad täis, kuidas üldse on võimalik midagi sellist korda saata.”
Artur vaatas oma toas ringi, ka siin oli tolmu igalpool, kuid see tolm oli tekkinud iseenesest, mittemidagi tegemise tagajärel. Uudistes öeldi, et ei tea täpselt mitu lennukit veel kaaperdatud on, et ei tea mis veel juhtuda võib. Igatahes, see mis juba juhtunud oli, oli Arturi arust geniaalsuse geniaalsus, haavata Ameerikat tema oma pinnal, tema oma lennkuitega ja tsiviliseeritud inimestega lennukites, otse südamesse. Artur mõtles, et võiks ise praegu New Yorgis olla ja seda kõike läbi elada. Arturile tundus tema elu Eestis vahest väga igav. Ja Arturi kõige suurem hirm oli, et ta sureb täpselt samasugusena, nagu sündis, ilma arengu ja kirevate sündmusteta.
Ta sai riided selga, pani teleka ja raadio kinni ja lahkus korterist. Jooksis trollipeatusesse ja sõitis linna. Vanalinnas kohtumiskoha poole marssides kuulis Artur kuidas purjus tütarlaps ühe maja seina ääres kahele purjus noormehel karjus:
“ Kas te kuulete, New Yorgis on sadatuhat inimest surnud! Kas te saate aru!”
Purjus noormehed ei saanud hästi aru, mis tütarlaps neile ütles, mulisesid midagi omavahel, kuni üks neist kõva häälega karjus:
“ Aga mul on vabsee pohhui!” ja siis hakkasid noormehed täiest kõrist naerma.
Artur mõtles, kas see on lõpp, ühed hüppavad paratamatusest ühes maailmas otsas end pilvelõhkujatest surnuks ja teised, kes asuvad neist piisavalt kaugel, lihtsalt naeravad selle üle. Või on see siiski õppus, kõigi maailma inimeste jaoks? Artur ei suutnud aru saada, kuid lõpp ei saanud see olla kindlasti, oli ju temagi alles astunud ülikooli. Sellepärast ei saanud kindlasti midagi veel lõppeda.