kunst pole elu

Ma imetlen inimesi, kes oskavad tagasi pöörduda. Suhelda inimestega oma minevikust ja viibida asutustes, kus kord on lahkutud. Eile mängis meist vanem lend veelkord koolimaja seinte vahel „Keeleuuenduse kurvi“. Nad tegid sooja ja hea tunde, kõik oli hetkeks justkui kunagi varem. Ega ma ei kuulanudki suurt, mida nad Aavikust rääkisid, ma vaatasin neid ja jälgisin kuidas nad üksteist vaatavad.

Paljud neist olid kurvad. Ma arvan, et nende südametes oli nostalgia.

Mina ei käi igasugustel klassikokkutulekutel või endistes koolides tšillimas. Ma ei kohtu vanade pruutide ega lapsepõlvesõpradega. Võib-olla just sellepärast, et see kõik oleks liiga valus. Alati on hea olnud ja vanal heal on suur tähendus ja ei taha igasuguseid tähendusi oma elu segama.

Ma elan praeguse hetke nimel. Kõik mis on olnud, on sellepärast olnud, et ma oleksin selline nagu ma praegu olen. Ma põrutan edasi. Vist seni kuni leidub neid, kes mind hoiavad.