kunst pole elu

Ringo Ringvee loengus „Usundite võrdlev analüüs“ mässasime kaua kooli auditooriumi kalli laiaekraanilise plasmatelekaga. Ei olnud ligiduses ühtegi teadjat meest. Kuidas telekas ühendada arvuti taha ja kuidas siis uuesti videomaki pilt ette saada. Tehnika muutub järjest keerulisemaks. Meie ei jõua järele. Loengusari ise on huvitav, aga ma ei salli, kui mu ümbruses on tihedalt hästi palju inimesi. Sellepärast istusingi täna nurgas. Vähemalt kahest küljest seinaga kaitstud.Täna rääkisime zombidest. Neist kuulsaim on Clairvius Narcisse. Ega ma täpselt aru ei saanud, et miks see tüüp hauast välja kaevati, aga päris zombid pidi olema ikkagi veidi teistsugused kui Hollywoodi filmides. Tuimad töötegijad.

Olin täna korra veel tihedalt inimestest ümbritsetud. Olin publik teatris. Oh seda õnne ja ilu. Olen näinud kahte Kristian Smedsi lavastust, võin öelda, et ta on mu lemmik lavastaja. Kui lemmikud peavad eksisteerima. Jänese aasta on kohati lolle nalju täis, aga siirus loeb. Puhtus ja siirus ja näitlejameisterlikkus. Ootan Kajakat. Mitte seda lavakunstikooli oma vaid Von Krahli oma. Smeds lubas ju Kajakaga oma tegevlavastaja karjääri ära lõpetada. Julge avaldus 40ndates aastates mehelt. Oh seda õnne ja ilu. Ta ütles, et tal pole maailmale midagi rohkem öelda.

Tegelikult on ka tema kõik lavastused ühtemoodi. Minupärast korraku end. Tal on ennast jagada. Oh seda õnne ja ilu.