kunst pole elu

Inimene on elus siis, kui teda teavad võimalikult paljud inimesed.

Igas linnas, igas vanusekihis, igas kulgemisrütmis on mingid inimesed, keda kõik teavad.

Ja päris superkangelased lõhuvad piire. Neid tunnevad mitme linna kõikvõimalikud erinevad seltskonnad.

Ja mis kõige olulisem. Peategelased ei ole tuntud. Neist Kroonika ja Õhtuleht ei kirjuta.

Inimesed tunnevad protagoniste isiklikult või suust suhu liikuvate pärimusjuttude järgi.

ÜKS
Ta on ilus tüdruk. Ta jääb silma. Talle meeldivad mehed. Tal on vajadus mehi kallistada ja näpistada ja suudelda. Enamus naisi vihkab teda.

Samuti liigub ringi tema teisik, kes on küll väiksema kaliibriga, aga vähemalt sama ilus. Nad mõlemad on pisikesed tüdrukud. Neile meeldib iseennast ja elu jäädvustada.

KAKS
Kui see mees oleks orkutis, siis oleks tal nähtavasti 1000 sõpra. Tal on oskus igasse inimesse suhteliselt põhjalikult süveneda. Seda muidugi ainult hetkeks. Ta ütleb nii meestele kui naistele ilusaid sõnu, hetkes kus neid lausub, usub neid täielikult. Talle meeldib olla armastatud. Avatud inimene, kes oskab luua inimlikku kontakti.

KOLM
Imelikul kombel on võimalik tänapäeval inimene, kes teab kõigist inimestest kõike. See tüdruk on müstika, igal seltskonnal on tema kohta oma lugu. Ta on ehmatavalt pealetükkiv inimene. Ta peab saama seda, mida ta tahab. Kindlasti on ta elus sellepärast palju kõrvetada saanud, aga ega ta ennast ei muuda.

Jah. Kui nüüd neid loen, siis kõlab justkui negatiivselt. Vastupidi. Avalik sära on kuma.

Ma kirjutan sel teemal ja toon neid näiteid ainult sellepärast, et olen vanaks jäänud. Kaasaja kangelasi ma enam ei tunne. Inimesed noorenevad, lood ja inimesed muutuvad eriskummalisemaks.

kui sul on, siis tutvusta mulle veel mõnda