kunst pole elu

Olen pool elu mänginud jalgpalli. Olen suhteliselt hästi suutnud inimestega lävida. Meeskondlikud spordialad on kõige kaasaelatavamad.

Aga tööd pole ma kuskil suures grupis teinud. Või noh olen. Aga tunnen end alati sellepärast koormatud. Inimesed väsitavad mind, ma ei salli teiste pahesid. Ikka ja jälle veendun selles, et kui kõik oleneb minust, et siis edeneb asi minu jaoks palju paremini. Teiste inimestega vaidlemine võtab rohkem energiat kui sisemiste otsuste langetamine parema lõpptulemuse hüvanguks.

Paar päeva tagasi vokaalansambli tunnis õpetaja ironiseeritses mu kallal, et „väga hea, et leidub veel inimesed, kes täpselt teavad, mis on nende jaoks kõige parem.“

Ma ei viitsi, ma ei viitsi, ma ei jõua vaielda ja diskuteerida.