kunst pole elu

Eile õhtul sattusin keskkooliaegse klassivenna soolaleivapeole. Viido õppis EKAs arhitektuuri ja ülejäänud eilsed külalised olid kas arhtiektid või sisearhitektid. Nii et põhjalikult lahati läbi kõik uue korteri komponendid, materjalid, kapistiilid, valgustite paigutus. Mina olin see vaikne poiss, kes jõi mulliga vett.

Ühesõnaga. Nägin kuidas tublid noored inimesed elavad. Ise teevad remonti, joonestavad riiuleid. Minul ei ole siukseid kuldseid remondimehe käsi, ma olen suhteliselt saamatu remondimees. Trelliga saan kruvi seina ja puutööd veidi mõistan, aga päris oma kätega maja valmis ei ehita.

Ja mu tennis. See punane Puma. Parema jala oma. Sel tuli auk talla keskele. Lõplik streik.