kunst pole elu

Zidane ja Materazzi jalutavad pühapäeva hommikul Torino vanalinnas. Materazzi on näost punane ja iga kümne meetri järel sülitab klimpe.

Zidane: Kui sul on paha olla, siis oleksid võinud koju jääda.
Materazzi: Ma tahan täna endale teha maailma kõige ilusamad rastapatsid. Kas sa tuled minuga kaasa?

Zidane hammustab keelde ja hakkab nutma.

Materazzi: Mis sa nüüd, ega ma ei mõelnud seda niimoodi…
Zidane: Kas sa tead miks ma tegelikult Juventusest ja Itaalia liigast ära läksin?
Materazzi: Real Madridis maksti rohkem ja Hispaania talved on soojemad.
Zidane: Ma olen eluaeg kadestanud seda…seda kuradi Davidsit.
Materazzi: Häh…Davids on narkomaan ja ta ei oska lugeda.
Zidane: Kas sa lubad mulle, et sa ajad ka end kiilaks?
Materazzi: Mispärast?
Zidane: Sest muidu ma räägin kõik välja ja itaalia jalgpall käib alla.
Materazzi: Oota aga mis see minusse puutub.

Materazzi läheb edasi. Zidane hakkab kurvalt alzeeria hümni laulma.

Äkki koputab keegi Zidane õlale. Zidane keerab ringi. See on naeratav Collina koos Mart Sandri, Phil Collinsi, Vahur-Paul Põldma ja kiilaka Michael Jacksoniga.

Collina: Ka sina sõber!