20060903

tühisus

Kui reedel Mariaga koolist lahkusime, siis oli veel kõik hästi.

Läksime Siimu ja Paavo juurde kuhugi Müürivahe tänavale. Seal oli soojenduspidu. Jõime veini ja sõime sinihallitusjuustu.

Siis mindi edasi Toompeale mingi välismaalase peole, kus oli palju naiivseid naisi ja koledaid inglise mehi. Seal pakuti mingit kahtlast kokteili, jäin paugust väga purju.

Kohtasin Elot ja sain taksoga koju.

*

Laupäeval oli kõik halvasti. Füüsiliselt oksendasin iga natukese aja tagant, isegi kui midagi oksendada polnud, ikka oksendasin.

Kell 11 pidin olema Metsakalmistul, teatriajaloo ringkäik kalmudel. Eraldusime Ukuga teistest, lamasime murul, naersime ja tegime lollusi.

Vaimselt jõudis siis mulle kõik kohale.

Kui inimene on kiire ratta peal ja siis korraga tekib tal palju vaga aega, siis tundub kõik mõttetu. Nii enda kui teiste rabelemised. Kõrvaltvaataja positsioonis olev inimene ei tea mida ta tahab ja miks ta siin maailmas elab.

See oksendamine polnudki kõige hullem, palju rohkem tegi haiget teadmatus.

Me olime Ukuga sellises meeleolus, et läksime matustele. Vaatasime inimesi, kuulasime pasunatörtsatusi ja taipasime siis, et olime sattunud Heino Lipu matustele. Olime seal vist kaks kõige kurvemat inimest.

Kui Metsakalmistul kõik lõppes, siis hakkasin ma valele poole jalutama. Ei leidnud bussipeatust, tegin valesid otsuseid. Jõudsin jala Piritale.


Kell 17 läks Draamateatri juurest buss Saueaugule „Kustutage kuuvalgust“ vaatama ja Rändteatrit lõpetama. Ma ei saanud minemata jätta, sest olin lubanud Kasterpalule ja endale, et olen 2. septembril Saueaugul kohal.

Ma lamasin tagaistmel ja kui buss Saueaugul seisma jäi ja ma ennast istukile ajasin, siis oksendasin viimast korda. Kui ma oksendan, siis ma nutan ja pulss läheb ülesse ja väga raske on. Aga see on samas ikkagi nagu mingi puhastumine.

Saueaugul jõin teed, see oli hea. Sõin paar valget klaari. Jõin Kellukese limonaadi, see ei olnud hea, aga ma ikkagi jõin.

Etendus oli rahuliku rütmiga, see tempo kandus pealtvaatajatesse üle. Vaheajal sain hernesuppi ja soolalihaleiba. Pärast etendust toimunud olemisel sai keedukartult, vorsti ja head soolakurki. Saueaugu toidud olid väga maitsvad.

Kui öösel bussiga Tallinna poole sõitsime, siis loominguline kollektiiv Ingrid-Kristo-Ago-Maria-Mart meisterdasid kultuslaulule „unas svjo budet“ teise ja kolmanda salmi. See oli väga tore, olin korraga jälle inimene.

*

Nüüd on pühapäeva lõuna ja jõudsin just koju. Täna oli dramaturgi individuaaltund. Sain palju mõtlemisiainet ja veelkord kinnitust, et mu mõtted on kaotanud sära.

Ma ei tea, miks ma siin maailmas elan. Kuid tunnen end praegu väikese inimesena, kes ei unista millegist ja on vähenõudlik. Hakkan korvpalli maailmameistrivõistluste finaali televiisorist vaatama.

Comments:
Nii inimlik ja isiklik. Mitte ainult sinu posti otsast. See ei ole üldsegi mitte säratu.

Asi on sügises. Arvan ma.
 
Puhastumine on hea ja väikese inimese tunne vahel vajalik. Sa näed, et varsti muutub kõik hoopis teise vaatenurga aluseks.;) Oota vaid...Ja seni hoidu alkoholist.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?