kunst pole elu

Elo eestvedamisel käisime eile Kinomajas vaatamas olnud Pöffide anima- ja joonisfilmide valitud palu. Mina ei tea, mina olen praegu siukeses mõtlemistsüklis, et ükskõik kui suurt kunsti söön, mulle on alati vaja lugu. Üks film oli mingites avatud märkmikest, kuhu joonistused kujundid, ma ei saanud mitte midagi aru. Aga üks film oli sellest, et kuidas üks mees maetakse maha ja siis ta kukub hauast läbi kuhugi põrgusse, kus on luukere inimeste baar. See kõrts meenutas mulle „Ehast koiduni“ pussykõrtsu. Mul oli jube.

Anima- ja joonisfilmi karakterid ja üleüldse ka nukuteatri karakterid peavad elama. Nad peavad oma loo sees elama. Tegelane võib imiteerida või jäljendada inimreaktsioone. Kui nukk või koll loodud maailmas ellu ei ärka, siis on multikas, nukuteater, nukufilm täielik kunstkuubis. Aga nukud on huvitavad tegelased, ikka ja jälle meenub Londoni Low Life.
Üks artikkel Pöffil olnud animafilmidest.

*

Siis helistasin Margusele. Ütles, et võtab mu peale, et on kolme mintsa pärast Viru lilleputkade juures. Mina siis ootan ja Margus jõuab oma uhke Camaroga platsi, aga pargib ära ja tuleb autost välja.

„Tead Mart mis värk on, mul sai autol praegu bensiin täiesti otsa.“

Mina ei uskunud, proovisime käivitada, ei midagi. Kuna Marguse autost puudub parkimiskell, siis kirjutas ta koleda käekirjaga ühele kollasele paberile 18:18 ja oma telefoninumbri. Hakkasime siis Olerexi tankla poole patseerima. Kole külm oli. Margus leidis ühest prügikastist liitrise ja pooleliitrise coca-cola pabertopsi. Olerexi kassiir oli küll veidi üllatunud, et kaks kutti võtavad bensiini kõrrega topsidesse, aga äri on äri. Margus küsis tibilt paar valget paberit ka. Lehtriks.

Jalutasime siis läbi coca-cola plaza tagasi, mõlemal coca-cola tops käes, mis oli bensiini täis. Aga oh häda, topsid hakkasid sulama. Kõigepealt ei pidanud plastmasskaaned vastu, siis hakkasid ka põhjad läbi laskma. Pool joostes autoni, käed bensiinised. Ikkagi putitajad.