kunst pole elu

Jah. See on esimene arvustus laineid lööma hakkavast muusikalist. Käisin eile viimasel eel-eelesietenduse eelsel läbimängul. Oo jaa Jüri Nael. Tegemist on kõige aegade atraktiivsema muusikaliga. Paar plussi ja miinust.

MIKS ON VÄGEV:

• Tantsud on vahvad. Möll käib, muss mängib, inimesed kargavad tempokalt ja atraktiivselt. Kaasatud on breikarid, esitatakse kõikvõimalike eriliigilisi tantse, nii balletti kui seltskondlike. Vahepeal muutub kogu asi gospelkooriks, vahepealt on kutid härjavõitlejad.
• Tekst ei ole jube ja nalja saab. On osatud ära kaotada see, et kõik toimub Ameerikas ja aastal 1984 ja samas pole kogu lugu idiootselt kaasajastatud.
• Supermees, lausa geniaalne meelelahutaja on see šokolaadipoiss. Anu Lamp on ta niimoodi eesti keelt kõnelema-laulma õpetanud, et lausa uskumatu. Erinevalt Eesti muusikalistaaridest oskab see poiss ka näidelda.

MIKS ON JAMA:

1. Kogu lugu on nagu üks suur seep. Kui tegelased räägivad juttu, siis on mõttetu. Tegelaste probleemid tunduvad kunstlikud, eesti muusikalilauljad ei oska näidelda. Muidugi Hannes Kaljujärv paneb võimsalt naljakalt, aga tema jälle nii ei laula. Täiskomplektis (laul-tants-näitlemine) muusikalistaarid Eestist puuduvad.
2. Lavakujundus ja kostüümid ei lähe kokku. Pole hea, kui kostüümikunstnik on üks ja lava teeb teine. See on loogiline, et siis jääb asi kuidagi õhku. Muidu see on muidugi lahe, et kostüüme on tegelastel nõnda palju ja kodustatud Rootsi valguskunstnik on teinud eeskujuliku valgusrezii.
3. Ja üleüldse on linnahall ikkagi suhteliselt stagna ja imelik koht. Võid küll lõputult vajuda pehmesse tooli, aga jalgadel pole ruumi ja kui on mingi stseen, kus on laval muusikalistaar, kes peab pikka jutumonoloogi ja teeb seda äärmiselt halvasti, siis selles koletus saalis viibides tuleb üksildane uni peale.

Aga arvan, et seda tasub vaatama minna. Lülitad mõtte täielikult välja ja jälgid. Parem ikka kui kodus televiisorist tulevat jama vaadata. Tantsud tähtedega on läila, fame on raju.