kunst pole elu

Jah. Kuigi meile topiti liiga palju riideid ja ehteid selga ja kuigi kogu see värk oli organiseerimatu, siis ikkagi oli eile tore. Marssisime kui kompud. Bravuuritsesime kui staarid…

Kell oli umbes kuus, kui mina ja Martin ei pidanud enam vastu. Läksime Nokusse, jõime kaks õlut, meiega liitus Juss. Poisid läksid siis Draamateatri vastas olevasse Make up storesse ja meile tehti meik. Mind puuderdas üks vanem meesterahvas ja mis juttu nad seal omavahel rääkisid.

„saad sa aru siis, mis ma täna tegin…läksin poodi ja ostsin lihtsalt endale uued kingad, sest vahupeol ma keerasin oma tonnised mocchibad tuksi…“

Ega siis midagi, tehti meile „päikesepõlenud“ näod pähe ja läksime siis Déjà vu loungesse. Kuskil kontori tagaruumis tehti meile soengud, ega poistele suurt midagi ei tehtud, enne show algus lükati mu juuksed püsti.

Nojah, siis seal allkorrusel vetsude ees, kus oli väga vähe ruumi hakkasime riidesse panema. Peapede oli närvis ja tõi meile ainult ühe soojendusnapsu. No kuulge. Modellid on staarid, nende nõudmised on seadus. Üks hästi suurte tissidega tüdruk tõi meile siis vele natuke napsu ja noh põhimõtteliselt see päästis päeva.

Show käis väga kiirelt, nagu arvata oli rahvas loetavast tekstist midagi suurt aru ei saanud ja kõige rohkem kisas ikka siis, kui näidati pesu.

Nüüd saame tonnise kinkekaardi eest Mustangi poest valida riideid.