kunst pole elu

Ma olen istunud Rahvusraamatukogus 6 tundi järjest kaheksanda korruse väikeses lugemissaalis. Siin on laualampidel sinised kuplid ja kuna on lugejaküsitlusnädal, siis sain endale tasuta pastaka selle eest, et nõustusin ankeeti täitma.

Kui psühholoogiat õppisin, siis tuli pidevalt kellegi seminaritöö või lõputöö raames mingit küsimustikku täita. See muutus üsna ruttu tüütavaks. Olin ebaviisakas ja enamasti keeldusin.

Vihma sajab, väljas plagiseb. Siin ruumis on praegu veel üks vanem naisterahvas. Levitab parfüümi lõhna. Suhteliselt läilat.

Ma ei tea peenest lõhnastamisest midagi. Kuigi naistele meeldib, kui mees lõhnab hästi ja mehel on parem tuju, kui ta naistele meeldib. Ma üldse praegu ei igatse head tuju. Praegu oleks lõhnastamine mu jaoks enesepettus.