kunst pole elu

Poole loengu pealt läksin kooli tšilliruumi jalkat vaatama. Vihastasin end korralikult välja. Alati kui eestlased spordis kaotavad, siis üldistan (või just kahandan) juhtunu enda peale. Oma elu kohta. Normaalselt läheb, aga…lõpuks läheb ikka kõik perse.

Ma ei taha homme lugeda ühtegi ajalehte, ma ei taha praegu lugeda soccerneti ja sportneti ja etvsporti ja üleüldse ma ei taha sellest Venemaa-Eesti mängust mitte midagi kuulda ega teada.

Pärast mängu läksin poistega Hiiu staadionile jalgpalli mängima. Seal oli veel mehi. Keegi eriti mängida ei osanud, nii tagusin ma vasakuga kõvasti väravaid. Tead ei teinud tuju paremaks. Sest nõnda see elu ju on, et lõpuks läheb ikka kõik perse.

Siis käisin korra kursaviibimisel Agnese juures, pesin end puhtaks ja sõin paar tükki melonit. Andres tõi mu autoga koju ära. Olen väsinud. Ei viitsi närveldada ega närvitseda. Lähen magama, kõhtu täis ei söö, kuigi rõdu peal on suppi. Nii hilja pole ilus süüa.

Vahel on nii, et see blog tundub täiesti mõttetu ja vahel on nii, et see blog tundub üüratult tähtis. Vahel on mul täiesti ükskõik, et mis inimesed seda kõike siin loevad ja vahel on mul soe, et loete.