kunst pole elu

Igal perekonnal on omad traditsioonid. Mõned käivad laupäeviti loomaaias ja McDonaldsis, mõned mängivad õhtuti üheskoos „Reis ümber maailma“ ja lähevad peale kella üheksast unejuttu magama. Aga üks ühine joon on kõigil Eesti peredel. Kui tulevad külalised, siis peab kõik korras olema: mänguasjad kastides, must pesu kapis, tolm pühitud ja lapsed pestud. Ka noorpere Aasalepp pole mingi erand.

Pereisa Jaak töötab politseinikuna, ema Mari on sekretär, kuueaastane tütar Liina käib Inglise Kolledzi esimeses klassis ja on aktiive laululaps. Neljapäeva õhtul valitses perekond Aasaleppade Mustamäe kahetoalises korteris ülev meeleolu - Eesti Vabariigil oli külas maailma kõige tähtsam vanaproua. Jaak pani musta ülikonna selga, tütar Liina meisterdas värvilisest paberist kaardi, Mari tuli juba poolest lõunast töölt ära ja asus vaaritama. Perekondlik õhtusöök möödus pidulikult. Kõik kiitsid pereema Mari söögitegemisoskust. Laud oli heast paremast lookas. Kui Liina avas isemeisterdatud kaardi ja luges kaardi seest koolis õpitud luuletuse „I have a dog, his name his Jack, it‘s tail is white and it‘s nose is black“, siis nii Jaak kui Mari aplodeerisid ja hõiskasid „It’s beautiful, how beautiful!“.

Reedel ärkasid Aasalepad varavalges, sest pereisa Tiidul oli erakorraline tööpäev ja kuigi sel erilisel päeval võis peretütar Liina hoopiski koolist puududa, pidi ta juba kell pool kaheksa hommikul olema Raekoja platsis laulukoori proovis. Täpselt kell 11 istus pereema Mari töö juures koos teiste inimestega teleka ette.

„Näe, näe see on minu mees…Vaadake seal on minu tütar!“ hõiskas Mari televiisori pilti jälgides.

Tõesti, Tiit oli politseivormi peale tõmmanud kollase helkurvesti ning ta seisis rahva ja kuninganna vahel. Tiidu õppinud silm jälgis, et lihtinimesed ei aevastaks ega ei nuuskaks, kui kuninganna neist möödub. Väikesel Liinal olid seljas rahvariided ja ta seisis laval koos Eesti seitsmesaja parima koorilauljaga…

Kuninganna marssis oma loozi suunas. Mari tööjuures naised näitasid näpuga ja kommenteerisid: „Issand, milline täissöönud krevett!...vot see on nüüd tõesti kole ja maitsetu…lausa piinlik…“

Ei, ärge saage valesti aru, kuninganna Elisabeth, oli kõigi eestlaste arvates äärmiselt armastusväärne. Eesti meeleheitel koduperenaised siunasid meie presidendiprouat. Evelin oli oma kirju kübara ja mantliga kõige silmatorkavam persoon. Ka lihtsalt Toomas oli veidi hajevil, ikkagi esimene kord presidendina rahva ees ja veel millises seltskonnas. Aga kõik läks kokkuvõttes ilusti. Väike Liina laulis Eesti rahva aegumatuid hitte ja Elisabeth oli liigutatud.

Need olid perekond Aasaleppade elus kaks unustamatut päeva. Pereisa Jaak sai täna hommikul sinise lehe ja ka väike Liina ei saa kooli minna. Nad mõlemad jäid kopsupõletikku. Külm tuul tegi oma töö. Pereema Mari toob turult mett ja apteegist tablette. Politseinik Tiit ja laululaps Liina peavad kiiresti paranema, sest Eesti Vabariigil läheb õige pea jälle nende abi vaja.