kunst pole elu

Mulle on alati käinud närvidele inimeste mokaotsa vabandused a la „ma pole saanud selle või sellega tegeleda, sest mul pole olnud üldse aega mõelda.“

Mina mõtlen kiiresti. Mõtlemine ei ole omaette tegevus, et istun maha ja hakkan nüüd mõtlema. Trolliga sõites tuleb mõelda, loengus istudes tuleb mõelda igasugustest asjadest. Uinudes tuleb väga palju mõelda ja kui öösel uni ära läheb, siis on kohe eriti hea mõelda.

Kuna ma olen kärsitu, siis ma kunagi ei viitsi korraga ainult ühe mõttega tegeleda. Ma mõtlen natuke seda ja natuke toda ja ka seda kolmandat asja.

Suur oht on süvenematus, aga argielu mõttetustesse polegi mõtet süveneda.