kunst pole elu

Unepuudus on ennegi maailmale palju kahju tekitanud. Umbes kaks tundi tagasi läksin voodisse, nüüd tõusin üles. On aeg kõik selgeks teha.

Mida kauem ma siin maailma elan, seda mõttetuma kohana see planeet näib. Aga las olla. Inimeste eksisteerimise süsteemsus tundub täna õhtul nii mõttetu, et sellest ei viitsi kirjutada.

Voodis lamades mõtlesin ma maailma kõige rumalast sõnast.

„Armastus“ on individuaalsus. Mitte keegi ei saa mõne teise eest armastada. Igaüks ise teab.

Mida…keda…kui palju…miks…kaua…ta armastab.

Kas armastus on emotsioon? Hetk, mil midagi tunned. Armastus võib olla tundlikkus. Kui saad haiget, siis sa armastad. Kui sul tulevad pisarad silma, siis armastad. Tähtis pole rõõm või kurbus, ammugi mitte viisakus ja etikett, tähtis on see, et sul pole piire.

Armastus võib olla kaitsekihi puudumine. Või vastupidi…läbipurematu koor. Pole vahet, kas nutad teiste ees või padja sisse, tähtis on see, et oled väga võimekas inimene. Sa suudad armastada, su hälbed loovad unustamatuid momente.

Ja hetk hiljem on kõik kadunud, sest armastus on emotsioon ja emotsioonid pole kunagi stabiilsed. Ammugi mitte jäävad. Armastus on tsükkel, mis võib tulla ootamatult ja teinekord ei jõua teda ära oodata.

Kas armastus on inimene? Mõni teine inimene. Võõras inimene. Mees või naine. Või on armastus inimesed? Ema, isa, õde, vend, vanaema, kass ja koergi. Inimesed on võimalik tunda asendamatuks. Samas on see äärmiselt totter, sest inimesed on armastus samapalju kui inimesed on õpitud abitus. Me lihtsalt vajame võimalikult palju peegleid.

Armastus võib olla inimene, kellesse sa millalgi ära armud. Kui nii, siis on armastus lihtne, siiras ja veidi igav. Suhteliselt mõttetu on aegade algusest aegade lõpuni olla armunud ühte eksemplari. Võib-olla on armastus idee. Hullumeelsus. Enda piinamine.

Ja kes ütles seda, et ei või olla tõesti nii, et neil inimestel, kes suudavad kõvemini ja avatumalt armastada, et neil on olemas palju suurem peegel, kui neil, kes kasutavad inimesi ära. Suur sile peegel, käe järgi äraõpitud mügarustega on äärmiselt hinnatud ese.

Või ülehinnatud. Väärtused on vaieldavad, armastus lõpeb ükskord nagunii otsa.

Väga vabalt võib armastus olla mõni tegevus. Need, kes armastavad midagi, neil on kindlam tunne kui neil, kes armastavad kedagi. Kalapüüdmist, lihasöömist, jalgpalli, tantsimist, laulmist, kirjutamist, pidutsemist või mingit muud tegevust on äärmiselt ilus ja aus armastada. Oma lemmikut ei võta sult keegi kunagi ära. Temal on sinu jaoks alati aega. Kahekesi olete õnnelikud.

Jah. Mina olengi armastus. See on kõige suurem viga. Kas ennast peab kohe algusest peale armastama või peab ennast armastama võitlema või ei tohigi kunagi omada enesekeskset armastust?

Võib-olla olen mina inimene ja armastus on kosmos. Ma ei saa kunagi kosmost kätte, nii pole mul ka õigus loopida alusetuid loosungeid.

„Armastus“ on sõna. Suhteliselt kole täheühend. See sõna tuleks kirjakeelest ära kaotada, sest tähendus jääb igavesti moonutatuks.

Armasta armastust armastama.