kunst pole elu

Tänases kunstiajaloo tunnis läksime Rahvusraamatukogu ühte kitsassse ruumi ja õpetajanna näitas meile suurtest paksudest raamatutest saksa impressionistide maale. Ja siis rääkisime raudteejaamadest ja õpetaja näitas pilte, on ju need raudteejaamad mujal maailmas nikerdatud arhitektuuriga ja hoiavad endas mitmesuguseid mälestusi.

Mulle on alati raudteejaamad sümpatiseerinud. Nii Dostojevski romaanides kui päriselus. Mulle meeldib Valga raudteejaam ja Tartu raudteejaama ja veidi meeldib mulle isegi Balti Jaam, kuigi Balti Jaam on vist üks maailma kõige koledamaid raudteejaamu.

Balti Jaama esimeses majas asuvast ühest turuletist saab rotipirukaid. Lihaga. Moosiga. Ka kohupiimaga.

Ma mäletan Venemaa raudteejaamu. Vähemalt perroone. Eelmise aasta suvel sõitisme rongiga ööpäevi järjest Stassi vanaema juurde ja Musta mere äärde. Perroonidel tegutsesid tädikesed, kes müüsid kõiksugust kraami. Pirukaid. Kala. Õlut. Puuvilju. Vähke. Kala.

Raudteejaamad tihti haisevad. Raudteejaamu ei saa moderniseerida, inimesed oma mälestustega muudavad nad ruttu vanaks.

Waterloo Station. Metroo. British Rail. Eurostar. Tohutu sebimine ja kusagil pole pirukaid müüvaid tädisid. Starbucks ja McDonalds. Mind the gap. Head ööd. Vanaaegset reisilõhna ninna.