kunst pole elu

Trollis istus mu kõrval naine, umbes 35. Uhkes kasukas ja rääkis mobiiliga.

„Ma ei hakanud taksoga tulema. Kaks päeva olen ainult taksoga sõitnud. Saad sa aru, meil käib kogu maja taksoga tööl.“

Oli jah näha, et tegelikult temasugune preili väärib paremat kui lõõtsaga troll, mis pidevalt jääb seisma, sest Sõpruse puiesteel on hommikused ummikud ja valgusfoorides põleb punane.

„Ja tead ma ei saanud aru, kust need alumised torud tulevad…otsisin küll…sinna peaks midagi vahele mõtlema…küproki või midagi, on ju…noh tsau, ma nuuskan nüüd.“