kunst pole elu

Viimasel ajal on mul tekkinud imelik mõte.

Ma tahaksin tegeleda tõsiste asjadega. Mitte selles mõttes, et ei võiks pulli teha ja süsteemidevastast mõtlemist kasutada, aga lihtsalt igasugu jama peale oma aega raisata on valus. Ja nüüd ma siin mõtlengi, et näiteks „teater“ ja „film“ ja „kunst“, et kas need üldse miskitpidi on tõsised asjad. Ja mul on viimasel ajal tunne, et ega vist väga ei ole.

Nojah teistpidi on kõik asjad tõsised. Ühesõnaga, ma ei tea kust see alguse sai, aga ma igatsen teadmisi ja süvenemist. Ma olen äärmiselt pealiskaudne inimene.

Tahan uurida, avastada ja leidur olla.

Mu kaitsekiht on läinud paksemaks. See on hea. Väga hea. Isegi vist kõige tähtsam. Teistpidi on õnneks tuimus ka veel kaugel. Looklen distantsilt hea autoga.

Hakkan vanaks jääma. Ootan uut noorust.