kunst pole elu

Panin hommikul võileiva ja kohupiimakreemi ja kaks õuna Tallinna Kaubamaja väikesesse kilekotti ja marssisin sibulavihma ignoreerides rõõmsatujuliselt trollipeatuse suunas. Mul on kodust trolli peale päris palju minna, ikka mingi 400 meetrit umbes.

Hakkan siis mina trollipeatusesse kohale jõudma, kompan taskuid, telefoni pole. Koju jäänud. Ah mängin siis täna seda mängu, et mind ei ole olemas…

Ei tegelt…äkki ikka toon telefoni ära, aega on.

Lähen siis mina koju tagasi ja mõtlen siis, et hea küll vaatan ruttu pilet.ee-st üle, et kas mu id-sõidupilet ikka kehtib. Hakkan siis sisse logima „panga kaudu“ ja enam korraga ei mäleta oma „kasutajatunnust“. Ja vaata ei mäletagi. Kui internetipanka aeg-ajalt sisse ei logi, siis läheb parool meelest ära, aga kasutajanumber pole mul varem meelest ära läinud.

Tuhnisin veidi ja leidsin paberi, kus mul see kasutajatunnus kirjas oli. Ja tegelt üleüldsegi olid mul kuus õiget numbrit meeles, aga mitte nende järjekord. Igatahes polnud mul see id-pilet veel aegunud midagi, aga ikka ostsin uue ära, nüüd on pikemalt muretu.

Mina ei ole unustaja, aga vahel tekivad lüngad. Automaatika veab alt. Liiga palju programme on korraga lahti.