20061022

vihkan tühja juttu ja umbmäärasust

„Ma võib-olla tulen pärastpoole läbi…ma helistan kahe tunni pärast ja vaatab kuidas on…millal ma pean selle asja kohta lõplikult ära ütlema...sorri, mul läks täiesti meelest ära, täiega anna andeks…“

Kohtad tuttavat. Noh niisama tuttavat.

„Kuidas sul läheb?“
„Hästi. Aga sul?“
„Kuule täitsa nii“
„Lahe. Võiks millalgi kokku saada või midagi...“
„Aga helistame siis.“
„Okei helistame.“
„No tsau, ole tubli.“
"Sa ka."

Hui keegi helistab ja kokkusaamised kokkusaamiste pärast on tõesti kihvtid. Kaks inimest istuvad kohvikus ja otsivad jututeemat, vägistavad midagi suust välja ja käivad pidevalt vetsus. Lõpuks ütlevad teineteisele, et küll oli tore ja põgenevad tagasi oma maailma.

Nii armuelus. Koolis-tööl. Sõprade keskel. Asjad peavad olema konkreetsed. Ma tõesti vihkan pidevat telefoniga helistamist ja orgunnimist. Umbmäärane inimloomus võib oma spontaansusega olla inspireeriv, aga pidevalt teis(t)e inimeste järgi oma plaane ja mõttemaailma kohandada pole üldsegi põnev.

Koolis-tööl kehtivad lepingud ja tähtajad, mis mõnikord takistavad loomingulist protsessi, kuid üldjuhul on ainsate stiimulitena asendamatud.

Inimlik austus on äärmiselt tähtis asi. Inimene peab olema võimeline arvestama teiste inimeste eludega. Inimene peaks teiste ellu looma lisaväärtust, mitte tekitama takistusi.

Comments:
olen lihtsalt miskipärast nii nõus.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?