20061008
Värnik, Nykänen, Maradona ja Allan Dorbek
Päris tabav on Mati Nykaneni ja Andrus Värniku võrdlus. Mati Nykanen on kaiken aikonen mägihüppaja, ka popartist. Andrus Värnik on eesti kõige rumalam tippsportlane. Värnik meedias pidevalt demonstreerib endas peituvat „keevaverelist maameest“. Värnik saadab Kanteri pikalt ja jääb toetusest ilma.
Kes meist ei teaks Maradonat. Olenemata kõigest, on see mees kõikide argentiinlaste ja Argentiina koondises mängivate jalgpallurite suur iidol. Mõni mees täidab oma skandaalsuse ära, teised jäävad tühjaks kestaks.
Nykänen on parm, Värnik on loll, Maradonalt ei võta keegi inglitiibu. Muidugi pole odavise või suusahüpped spordialadena võrreldavad jalgpalliga. Aga siiski siiski. Sportlaste puhul loevad saavutused. Oma karjääri jooksul on sportlasel parem jääda märkamatuks, liiga suur isiksus võib trenni mitte enam ära mahtuda.
Kuid tegelikult saan ma aru. Osad sportlased on äärmiselt emotsionaalsed inimesed, nad võivad tahta, aga nad ei suuda ennast kontrollida. Ja loomulikult on väga paljud tippsportalsed äärmiselt rumalad mõtlemisvõimetud väntjalad. „Kui mõistus jagati, olid sportlased trennis.“ Teeme head nalja ka.
Ma ei oska öelda, et kumb on õigem „tipptreeneri“ prototüüp, kas Allan Dorbek või Tarmo Rüütli. Dorbekul on kogu aeg midagi möliseda, eelkõige oma mängijatega, aga ka kohtunikud on üldjuhul sitapead. Tarmo Rüütli on platsi kõrval vana rahu ise.
Minu arust on treeneri puhul räuskamine rohkem põhjendatud kui sportlase. Treener peab olema võistkonnale või üksiksportlasele eeskujuks, aga ta ei pea alati käima ülikonnas ja pressikonverentsil kõiksugu küsimustele delikaatselt vastama. Pasi Rautainen on muidugi liiga suur jutumees, treener peab eelkõige tegema oma põhitööd, mitte olema televisiooni maskott. Aavo Sarap on ka liiga suur jutumees, aga tema pigem ongi telemees kui treener.
Igatahes. Mulle sümpatiseerviad vaiksed sportlased, hääletud atleedid. Värnik, muuda oma äng sportlikuks vihaks, viska 95 meetrit ja näita siis kõigile keelt. Praegu ajad sa hülge loba, lausa piinlikult lolli juttu.
Kes meist ei teaks Maradonat. Olenemata kõigest, on see mees kõikide argentiinlaste ja Argentiina koondises mängivate jalgpallurite suur iidol. Mõni mees täidab oma skandaalsuse ära, teised jäävad tühjaks kestaks.
Nykänen on parm, Värnik on loll, Maradonalt ei võta keegi inglitiibu. Muidugi pole odavise või suusahüpped spordialadena võrreldavad jalgpalliga. Aga siiski siiski. Sportlaste puhul loevad saavutused. Oma karjääri jooksul on sportlasel parem jääda märkamatuks, liiga suur isiksus võib trenni mitte enam ära mahtuda.
Kuid tegelikult saan ma aru. Osad sportlased on äärmiselt emotsionaalsed inimesed, nad võivad tahta, aga nad ei suuda ennast kontrollida. Ja loomulikult on väga paljud tippsportalsed äärmiselt rumalad mõtlemisvõimetud väntjalad. „Kui mõistus jagati, olid sportlased trennis.“ Teeme head nalja ka.
Ma ei oska öelda, et kumb on õigem „tipptreeneri“ prototüüp, kas Allan Dorbek või Tarmo Rüütli. Dorbekul on kogu aeg midagi möliseda, eelkõige oma mängijatega, aga ka kohtunikud on üldjuhul sitapead. Tarmo Rüütli on platsi kõrval vana rahu ise.
Minu arust on treeneri puhul räuskamine rohkem põhjendatud kui sportlase. Treener peab olema võistkonnale või üksiksportlasele eeskujuks, aga ta ei pea alati käima ülikonnas ja pressikonverentsil kõiksugu küsimustele delikaatselt vastama. Pasi Rautainen on muidugi liiga suur jutumees, treener peab eelkõige tegema oma põhitööd, mitte olema televisiooni maskott. Aavo Sarap on ka liiga suur jutumees, aga tema pigem ongi telemees kui treener.
Igatahes. Mulle sümpatiseerviad vaiksed sportlased, hääletud atleedid. Värnik, muuda oma äng sportlikuks vihaks, viska 95 meetrit ja näita siis kõigile keelt. Praegu ajad sa hülge loba, lausa piinlikult lolli juttu.
# posted by Mart : 18:59
