kunst pole elu

Vahel käib äkki selline pauk, et võtab sõnatuks. Iga päev hukkub liikluses paar inimest. Kohutav. Kui mõni lahkuja on inimene, kellega oled ise elus kokku puutunud, siis võtab seest külmast.

Mulle helistas Dajan Ahmet millalgi suve keskel. Ta tahtis hakata tegema ühte teleseriaali, mind planeeris seda kirjutama. Kohtusime kolm või neli korda, teleseriaalist ei saanud asja, aga see pole oluline.

Saime kokku kohvikutes. Dajan rääkis emotsionaalselt, vahepeal lausa näitles ja kogu aeg naeratas. Mulle sümpatiseerivad inimesed, kes ei ole tuimad. Naudin inimesi, kes põlevad nii seest kui väljast.

Lihtsalt natuke õõnes tunne on täna õhtul. Olge ettevaatlikud. Paugud käivad kiiresti ja ootamatult. Ei ole vaja neid.