20061101
Kallis Starmannnnn!
Kus on minu internet? Ma olen õudsalt närviline. Esiteks ei lastud mind Niguliste kiriku all olevasse kontsertsaali Arvo Pärdi loomingut kuulama, sest garderoobis olid numbrid otsas ja jopega ja kotiga nii peenesse kohta minna ei tohi. Kuigi seisukohti oli veel küll ja küll. Kodus praegu keegi puurib. Kell on kohe üheksa õhtul ja keegi puurib. Siis veel ei edene eriti mu lapsepõlve unistuse ehk siis futsali võistkonna moodustamine, kohe väga kiirelt on vaja saada kuskilt 10 000 krooni. Aga sina oled kõiges süüdi, kus kurat mu internet on? Näitab, küll et korteri sisene wifi „muki“ toimib, aga interneti ei tule ei wifi ega kaabliga ette. Mul on selline teooria, et kui väljas sajab, siis internetti pole, aga kurat meil sajab ju talv läbi.
Telekast tuleb praegu aktuaalne kaamera, esimene lugu on „Aasta põllumehest“, ühest tomatimehest, 500 000 tonni tomatit aastas.
Meil oli täna koolis kohtumine Adolf Šapiroga. See on üks kuulus vanakooli lavastaja. Muidu ajas siukest emotsionaalselt mulli, noh tore jutt, aga mitte midagi erilist. Aga mulle meeldis üks tema mõte või tähendab ma mõtlen ise hoopis teisiti, aga ma mõistsin Šapirot Šapiro mõttemaailmas. Ta ütles, et temale on noortele inimestele midagi pakkuda ainult omas ajas. Et tema saab olla ainult see inimene, kes ta oli 40 aastat tagasi. Ühesõnaga ta saab olla inimlik härrasmees ja nii olla huvitav. Ta ütles, et teda ei huvita arvutid ja kiiresti muutuv elu. Kuigi Šapiro mõistab, et tempo muutub pidevalt. Ta meelega ei lähe ühegi muutusega kaasa. Näiteks Mati Unt oli absoluutselt vastupidine härrasmees. Ta mõistis päevakajalist aega, inimesi, muutusi ja kõneslängi väga detailselt. Mati elas ajajärkudes, ta pidevalt pidi ühest perioodist teise edasi liikuma. Mati jaoks polnud mineviku ja inimeste hülgamine mingi probleem.
Mina olen rohkem Mati ja vähem Šapiro. Ma tahan olla moodne. Aga mul on lapsepõlvest palju alles.
Igatahes ei edene mul näitemängu kirjutamine. Olen liiga õhinal. Vahin ringi, ei rahune maha. Aga loodan, et olukord paari järgmise päeva jooksul muutub.
Hakkan televiisorist Barcelona – Chelsea mängu vaatama ja loodan, et sa kahetsed oma tegu. Saad aru, palju sa mulle haiget teed. Starman, ma saan teistele inimestele oma kirja üles panna alles homme. Teised kohad ja pakkujad ei keela mulle Internetti.
Telekast tuleb praegu aktuaalne kaamera, esimene lugu on „Aasta põllumehest“, ühest tomatimehest, 500 000 tonni tomatit aastas.
Meil oli täna koolis kohtumine Adolf Šapiroga. See on üks kuulus vanakooli lavastaja. Muidu ajas siukest emotsionaalselt mulli, noh tore jutt, aga mitte midagi erilist. Aga mulle meeldis üks tema mõte või tähendab ma mõtlen ise hoopis teisiti, aga ma mõistsin Šapirot Šapiro mõttemaailmas. Ta ütles, et temale on noortele inimestele midagi pakkuda ainult omas ajas. Et tema saab olla ainult see inimene, kes ta oli 40 aastat tagasi. Ühesõnaga ta saab olla inimlik härrasmees ja nii olla huvitav. Ta ütles, et teda ei huvita arvutid ja kiiresti muutuv elu. Kuigi Šapiro mõistab, et tempo muutub pidevalt. Ta meelega ei lähe ühegi muutusega kaasa. Näiteks Mati Unt oli absoluutselt vastupidine härrasmees. Ta mõistis päevakajalist aega, inimesi, muutusi ja kõneslängi väga detailselt. Mati elas ajajärkudes, ta pidevalt pidi ühest perioodist teise edasi liikuma. Mati jaoks polnud mineviku ja inimeste hülgamine mingi probleem.
Mina olen rohkem Mati ja vähem Šapiro. Ma tahan olla moodne. Aga mul on lapsepõlvest palju alles.
Igatahes ei edene mul näitemängu kirjutamine. Olen liiga õhinal. Vahin ringi, ei rahune maha. Aga loodan, et olukord paari järgmise päeva jooksul muutub.
Hakkan televiisorist Barcelona – Chelsea mängu vaatama ja loodan, et sa kahetsed oma tegu. Saad aru, palju sa mulle haiget teed. Starman, ma saan teistele inimestele oma kirja üles panna alles homme. Teised kohad ja pakkujad ei keela mulle Internetti.
# posted by Mart : 10:31
