kunst pole elu

30. november on päev, mil antakse Lavakunstikooli ühele vanema kursuse tudengile Panso preemia. Kõlab uhkelt: „Lavakunstikool“, siis veel „Panso“ ja lõpuks „preemia“. Esimese hooga võiks öelda, et see, kes saab preemia, et see peab üks andekas ja tubli inimesehakatis olema. Ikkagi tulevane Eesti rahvuskangelane.

Küsisin eile Marialt läbi arvuti, et kuidas meieomade „Kajakas“ (esietendub sellel neljapäeval NO-teatris) siis edeneb. Ma sain Maria läbi arvuti vastuse peale pahaseks. Aga mitte Maria polnud ärrituse põhjustaja, ma arvan, et ta vastas nii nagu asjad on. Et meieomad on „Kajaka“ pärast veidi ärevuses, aga et Panso teema on kogu aeg õhus…

Kõikide preemiate andmisel on tänapäeval ainult tähelepanu püüdmise eemärk. Haige on süsteem, et üldse orbiidile saada, pead sa olema võitnud mõne preemia, olnud edukas mõnel konkurssil või lihtsalt käima ülitäpselt mööda joont.

Ja kõige-kõige haigem on üldse see, kui preemiat antakse preemia andmise pärast. Komme ja traditsioon on nõuavad. Kedagi ei huvitagi, et asjal puudub sisu ja tähendus.

Tänapäeval antakse Panso preemiat vist välja sellepärast, et näitlejatudengeid omavahel tülli ajada. Inimesed juba kord on niivõrd rumalad, et nad ei oska kaaslase edust siirast rõõmu tunda. See ei ole üldistus kõigi kohta, kuid „tüüpiline“ näitlejatudeng on iseloomult jobu...

„Minust ju, ainult minust võiks Andres Keil kirjutada Postimehesse väikese uudisnupu.“
„Minu ja ainult minu nimi ja nägu võiks kõigile vanematele kolleegidele meelde jääda“

Kui mul oleks võimalus, siis ma boikoteeriks nii 30. novembri „Kajaka“ etendust kui järgnevat pidu koolimajas. Aga ma ei saa, sest ka mina ju olen poole persega selle pseudokuningriigi alam.

Panso preemia aeg on ümber. Osades valdkondades ei saa inimesi reastada ega edetabeleid koostada.

Väiklane on Kunsti- ja Kunstnikeelu. Koledad egod ja tikuriigi kemplemine. Kui inimesel lihtsalt ei ole elus muud, siis kujutab ta enda jaoks tiku külge klammerdumist palgil sõitmisena.