kunst pole elu

Kui raamatud on elus, siis kindlasti on triipkood neile valus. Eriti piinatud on raamatukogu raamatud, sest igal raamatukogul on oma triipkood, nii saab mõni raamat vähemalt kaks korda haiget. Tähendab raamatukogu raamat saab isegi vist pidevalt haiget, sest kui punase tule alt triipkood läbi lastakse, siis käib hele piiksatus.

Raamat, mille tagakaanele on kirjutatud „80 kop“, on vägivaldne jõuga muuta triipkoodi orjaks.

„Vaatasin seda suurt palagani, ma kohe ei oska ütelda, see oli nagu vanasti, kui peremehe jaoks kõik sulased ülesrivistati, mis palitud neil meie omadel seljas olid, ei osanud nad oma käis kuhugi panna, mehed peavad soliidsed olema, kuradi poliitikud, neil on suured palgad, muretsegu endale vähemalt üks korralik ülikond ja mantel.“

Vanaema vaatas hommikul telekast Kadriorus toimunud kätlemist.

Mina istun raamatupoe kohvikus. Presidendid alustavad pressikonverentsi. Ootan, et fotopoes valmiksid pildid. Kas matid või läikivad? Alati lööb mind see küsimus vedelaks. Tuleb vist kõhklematult vastata matid, tuleb jätta mulje, et tunned fotograafia nüansse.