kunst pole elu

Kõik suvitasid ühes vanas umbes kolmekordses puumajas kuskil Eesti väikelinnas. Seal oli väga palju noori inimesi. Ma viskasin Uku trepist alla, ta kukkus meelega nii, et väänaks jala välja. Kõik hoolitsesid tema eest, mina lugesin ühes väikeses toas poolkatkise laualambi valguses raamatut. Siis märkasin, et kõrvalmaja logudiku akna pean kuivab mu ühe endise pruudi särk. Läksin õue, minu juurde jooksis Muki. Koer pani pea mulle sülle, mõlemad nutsime. See endine pruut suvitas koos Mukiga. Mõnede inimestega läksime endise pruudi juurde. Tema suvitas suhteliselt logudikus, maja kõrval olid korralikult hoolitsetud peenrad. Märkasin, et endine pruut on end figuuri pärast liiga kõhnaks näljutanud ja ta kannab massiivset kihlasõrmust vales sõrmes. Aga ta nägi bikiinides kena välja. Ta otsis pidevalt minu pilku, mina ignoreerisin teda. Inimesed hakkasid tennist mängima, mina läksin koos Mukiga jalutama. Leidsin ühe vana lagunenud kuuri. Sinna tuli ka Uku, kuuri nurgas oli paar vana voodit, Uku otsustas järgmise öö kuuris magada. Arutasime, et kuuris on öösel palju sääski. Ütlesin, et peaks siia viiruki tossama panema. Uku ütles, et ta mõtles täpselt sama asja.