kunst pole elu

Viru tänava alguses, Eesti kõige olulisema McDonaldsi vastas, on üks pesupood. Kolm mannekeeni on akna peal ja demonstreerivad koledat naistepesu. Paar päeva tagasi silmasin, et kaubamaja akendel on klu-klux-kan valged päkapikud.

Filmides on nii, et õnnelik naine ja õnneliku naise mees jalutavad tänaval ja siis naine näeb ilusat kleiti ja järgmine kaader on see kuidas nad kahekesi poest väljuvad.

Kohvikus on koogid ilusti vitriini pandud ja naised sulavad. Nad maitsevad kooki läbi klaasi ja siis maksavad maitse eest raha.

Kõige parem on eluaeg olla vankumatu. Kõik vaateaknad alati üle vaadata. Aga mitte midagi kunagi osta. Tarbin nii nagu tahan. Sõdin nagu tahan. Olen loll kui tahan.

Isiklikust elust pole midagi rääkida. Täna tantsisin ja lugesin lavakõnes lugu sellest kuidas Vanapagana naine koopas kangast kudus ja käisin pilasaate võttel ja sõin maksastrooganovi paprikariisiga.