20070109

õhtuti ei joo veini ega söö kitsejuustu

Siin ma nüüd istun, kuigi aknaklaas on täpiliselt märg ja tuba on mõnusalt pime ja kell on veidi üle üheteistkümne ja just silmasin, et üks lõõtsaga buss vuras linna suunas. Täna vist viimane, teeb ringi ära. MSNi ja Skype sulgesin paar tundi tagasi. Ei taha inimestega suhelda. Mitte, et keegi nii väga minugagi tahaks. Prison Breaki on jäänud vaadata täpselt üks osa, season 2, episode 13, seegi subtiitriteta, ei eks ma ikka aru saan, aga stsenaristide käekirja võlu tuleb nii välja, et ikka igast ütlusest ja psühholoogilisest pingest täpselt aru saad. Uus osa tuleb Ameerikas telesse 22. Jaanuaril.

Siin ma nüüd istun ja hakkan vist vaikselt voodisse sättima. Prison Breakis pidevalt sõitetakse autotega suuri vahemaid ja kõik kuulavad kõiki telefone pealt. Tegin koolis täna kätekõverdusi ja kõhulihaseid, taustaks kuulasin kommertsmuusikat.

Lähen siis ära voodisse, homme alustan ettekannet raudteejaamadest. Just selline ilus teema on mul lahata esmaspäevasel kunstiajaloo eksamil. Mõtlesin, et saadaks kellelegi emaili, aga siis mõtlesin, et mida ma ikka saadan.

Vahel mõtlen, et mida normaalsed inimesed õhtuti teevad. Teate küll seda mõtet.

Tahaksin täna lõpetada raamatu “Hingede öö” lugemise. Mulle üldse ei meeldi see raamat. Olin temast liiga palju müstilist salapära lugenud. Kirjandusloo paksud raamatud valetavad.

Comments:
Ursula palus sulle öelda selle veini koha pealt, et sa oled alla käinud lihtsalt.

Mina ütlen sulle raudteejaamade koha pealt, et ma olen elu aeg unistanud Haapsalu rongijaama põrandast. Ja olen inimestele rääkinud, et võtame rattad ja sõidame pealinnast Haapsallu ja vaatame, mis moodi näeb see rongijaama põrand välja. Sest igalpool kunstiajaloos ja mujal räägitakse sellest, kuidas venemaa tätsad keisrid seal randusid. Ja siis poolteist aastat tagasi ma käsin seda vaatamas, seoses kursa jalgratta matkaga (ikkagi rattaga!) ja see oli tõesti imeilus. Nagu minu unistustes. Ja mul on üits ilus pilt sellest rongijaamast ja ma arvan, et ma peaksin Sinu ettekande jaoks kirjutama oma rongijaamaunistustest...
 
Enne raamatukokku minekut tean mina seda, et välismaal, kus olen raudteejaamades olnud, et nii Peterburis, Budapestis, Londonis on nad kõik olnud suhteliselt ühesuguse arhitektuuriga. Vanad ja inimtundeid täis.

Eestis on mul silme ees Tartu ja Pärnu jaamad. Mõlemad linnast veidi eemal ja lobudikud.
 
Ja Moskva Kaasani vaksal jättis mulle kustumatu elamuse. See on kirjeldamatu tunne, sisened nagu üüratusse paleesse. Seal ei olnud väga inimtundeid, küll aga tunnet, nagu oleksid hiigelsuures kaevanduses, mis on rikastunud teemantide kaevandamisest. Aga inimesi voorib sadu tuhandeid. Pidevalt. Ja lühtrid on laes. Inimmeri.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?