kunst pole elu

Reval cafes istusin Margusega, siis Kaarlega. Läksime Hella Hunti. Siis Kaarle läks ära ja siis istusin Maria Leega. Loodan, et ei raisanud kellegi aega.

Mulle meeldib see kui kõrvallauas räägivad inimesed üksteisele räpaseid saladusi ja neid ei häiri see, et ma ka kuulen.

Unustasin webcami revalisse ja täna sain ilusti kätte. Kõik ei ole pahad vargad. Kui inimesed vedelevad kohvikus pikalt, siis on õhus usaldust, viitsimatust ja romantikat.