kunst pole elu

Kardan juuksurit, sest pelgan kaotada identiteeti.

Hommikul sain lõpmata märjaks, kui tegin Pärnu mnt ääres valearvestuse ja otsustasin ühe peatusevahe jala minna. Suures koguses väikesi piisku tuli otse vastu. Polnudki enne kohvikus „Pärnu“ käinud. Üks mees sõi seal hirmkallist hommikusööki, suurele taldrikule kunstiliselt asetatud salatit. Vaatasin seda meest ja mõtlesin, et kas tema laual lebav mobiiltelefon hakkab pirisema. Ei hakanud. Ta pani suhteliselt koleda jope selga ja läks. Seks ajaks oli sadu loomulikult lakanud ja väljas oli päris valgeks tõmmanud.

Pärast ootasin jälle kaua bussi. Üks neiu istus esimesel pingil ja kordas spikrilt.