kunst pole elu

Täna kui ootasin umb-ebamääraselt käivat number 28 bussi, siis oli mul külm ja siis mõtlesin, et kuidas praegu tõesti on või eksisteerivad need inimesed, kellel pole kodu. Eemal, ühe trepikoja varjus oli üks ilma mütsita mees. Ta oli käed sügavale põue pistnud.

Sõin õhtuks sülti ja kodujuustu.

Elu on karm ja realistlik. Võib-olla hommikune Balti Jaam mind lõplikult mõjutanud.