kunst pole elu

Mulle meeldib rongiga sõita, sest rongis on ruumi ja rongid on sõitnud juba mitu sajandit. Palju kauem kui autot. Hoopis kauem kui lennukid. Siin töös kaldun pealiskaudsusele ja refereerin mõtteid Parissieni raamatust „Station to station“. Lappasin ka Tänapäeva kirjastuse poolt välja antud pildiraamatut „Eesti raudteejaamad“.

Malevitš on öelnud, et raudteejaamad on „elu vulkaanid“, prantsuse poeet Cendrars peab raudteejaamu „kõige ilusamateks kirikuteks maailmas“. Raudteed võib pidada iga riigi sisikonnaks ja soolikateks. Rongiliiklus võimaldas esimesena hakata inimesi ja kaupa transportima pikkade vahemaade taha.

Esimene raudteejaam avati Inglismaal Darlingtonis 1826. aastal. Koos raudtee arenguga hakkas jaamahooneid tekkima 19 sajandi teisel poolel kõikjale Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, osaliselt ka Aafikasse ja Aasiasse. Raudteejaamad olid arhitektuuris täiesti uus nähtus, kunstiline väljund tuli ühildada igapäevase funktsionaalsusega. Tihti planeeriti raudteejaamad linna keskpunktiks. Raudteejaamad on tööstuse arengu kõige iseloomulikumaid sümboleid.

Parimad jaamad, olenemata sellest, et kas on nad ehitatud aastal 1850 või 1950 ühendavad endas tehnoloogilist uudsust ja stiililist täpsust, mis omas ajas mõjuvad ilmselgelt tänapäevastena. Siiski on jaamahoonete arhitektid alati vaadanud minevikku ja eeskuju võtnud peaaegu kõikidest kunstivooludest. Esimesed jaamahooned projekteeriti gooti või klassitsitliku arhitektuuri eeskujul. Aastatel1860-1870 ehitati jaamu, mis olid inspireeritud renessansslikust Itaaliast ja antiikse Rooma villadest. Jaamad hakkasid muutuma suurteks ja kohmakateks. Stiil sai nimeks „Beaux-Arts“, seda iseloomustavad: sümmeetrilisus, erinevate ruumiosade hierarhia, ajalooliste stiilide eklektika, väikeste detailide ja skulptuuride kasutamine. Beaux-Arti stiil jätkus kuni aastani 1930, pärast seda hakati pigem lähtuma funktsionaalsusest. Beaux-Art‘s eeskujuliku näitena võib tuua Penn Stationit Ameerika Ühendriikides, mis valmis aastal 1910.

Rongijaamadel kujunesid välja paar iseloomulikku arhitektuurset tunnust:

Esiteks võeti Liverpool Lime Streeti jaamas 1849. aastal kasutusel rongide katusealune. Ilmastik ei mõjutanud enam inimeste rongi sisenemist. Rongide katusealused levisid kõikjale, tänapäeval kasutatakse rongide paviljonide projekteerimiseks üha tihedamini kohmaka metalli asemel klaasi. Hea näide klaasi kasutusest on moderne Waterloo jaam, mis avati Londonis rekonstrueeritult 1994. aastal.

Teine iseloomulik tunnus suurte raudteejaamade puhul on massiivsed uksed, et juhtida suurt rahvamassi. Ustest said nii hoone seest kui väljaspoolt märgatavad ja olulised ruumi osad. Tänapäeval on ukseavaused olulised regulaatorid kõigis suurematest metroo- ja rongijaamades, et jaam oleks võimeline korraga teenindama suurt hulka inimesi ja samas peavad just uksed reguleerima ka seda, et jaama ei pääseks liiga palju inimesi sisse.
Kolma iseloomulik element paljude raudteejaamade arhitektuuris on kellatorn. 19 sajandi lõpus hakatakse just kellatornidega raudteejaamu muust linnast eristama. Esimene kellatorn tehakse George Gilbert Scotti eestvedamisel St Pancrase jaama Londonis aastal 1868. Ilus ja pikk on St. Louisi raudteejaama kellatorn.



Raudtee rajamine ja rongiga reisimine on olnud mitmele kuulsale valitsejale meeltmööda, näitena võib tuua kuninganna Victoriat, Türgi riigi rajajat Kemal Atatürki ja ka natsivalitseja Adolf Hitlerit. Raudtee sümboliseeris lihtrahva jaoks riigi arengut. Rongiliiklus on tavainimestele palju suurem nähtav jõud kui seda on näiteks kosmoseraketid või allveelaevad. Muidugi pole võimalik rongiliikluses 21-sajandil enam kuhugi eriti areneda, aga ikkagi jäävad rongid sümboliseerima maakera soolikaid.

Raudteejaamad ja nendes toimuv melu on olnud inspiraktsiooniks paljudele maalikunstnikele, näiteks prantlastele Monet‘ile ja Manet‘ile. Ühest Pariisi raudteejaamas on saanud ka maailmakuulus kunstimuuseum – Musee Orsay. Arhitektuuriliselt on see hoone väga hea näide beaux-arti voolust. Lisaks pidevalt toimuvatele näitustele, eksponeeritakse muuseumis püsieksponaatidena 19-sajandi teise poole kuulsamate maalikunstnike ja skulptorite töid.

Tänapäeval ehitatavad raudteejaamad sarnanevad pigem lennujaamadega kui antiiksete villadega, olles pigem külma ja lihtsa detailplaneeringu ning sisekujundusega. Samas on paljud asjatundja kinnitanud, et just viimasel kümnel aastal on ehitatud väga palju huvitavaid jaamu, Euroopast võib näitena tuua Sevilla, Lyoni ja Praha uued jaamahooned. Praegu ristuvad suurtes jaamades korraga nii rongi-, metroo-, kui bussipeatused. Jaamahooned on kujunenud multifunktsionaalseteks sipelgapesadeks.

Eestis on raudtee ja jaamahoonete ehitamine toimunud mõnevõrra kuriooselt. 19-sajandi viimastel aastatel ehitati Eestis välja kitsarööpalise raudtee võrgustik ja sellega soeses tekkisid paljudesse asulatesse eriskummalised puidust jaamahooned. 1975-l aastal lõpetati sellise rahvusliku omapära saavutanud raudtee tegevus. Paljud vanad jaamahooned on siiski säilinud. Ka minu vanaema kodukülas Kaagjärvest sõitis „väike susla“ läbi. Lapsena kui vanaema pajatas suslast lugusid, siis ei saanud ma üldse aru, miks ta „rong“ ei öelnud.

1870. aastal oli muidugi ka loodud laiarööpaline liin Peterburist Paldiski sadamasse. Mina olen elus väga palju viibinud Valga stanilistlikus jaamahoones, sest mu vanaema elab Valga lähedal ja ikka on Tallinnast Valka sõidetud rongiga. Samuti meeldib mulle see, et kuigi Pärnu ja Tartu pidevalt linnadena arenevad moodsamaks ja säravamaks, on nende puidust jaamahooned pärand, mida üritatakse säilitada. Muidugi omaette vaatamisväärsus on Haapsalu romantiline historitsistlik jaamahoone, kuigi rongid Haapsallu enam ei sõida. (Foto tegi Veiko Tubin.)

Raudtee on soolikad, raudteejaamad on kohad, kus inimesed jätavad hüvasti ja taaskohtuvad. Raudteejaamad on inimtunnete kunsti ja arhitektuuri konsentreeritud segunemise paik. Meie kursuse 11 näitlejat lähevad 9 päeva pärast Londonisse, nad hakkavad elama eeslinnas New Eltham, kuhu sõidab kesklinnast elektrirong. Praegu nad ei kujuta ette millise kogemuse saavad igapäevafraaside taha peituvatest kohtatest. Elektrirong väljub „Charing Crossist“, esimene peatus on „Waterloo Station“ ja siis on „London Bridge“. Korra ükskõik millises kolmes jaamas olemisest piisab, et hakata ennast tundma kohutavalt väikese ja ebaolulisena.