kunst pole elu

Tal oli käru, mis seisis tänava otsal. Käes oli tal pang ja talle meeldis kruusa lohakalt loopida. See polnudki kruus või liiv, rohkem kiviklibu. Mina kukun harva ja nii ma mõtlesin, et kes kevadel kõik selle ära koristab. Ikka tema. Aga kevadine kiviklibu on muu rämpsuga segamini ja uuesti ta seda kasutada ei saa. Mida ta üldse ennast vaevab mõttetu tööga.

Kontrollidel on uued joped ja uut värvi mikrobussid.

Inimesed kipuvad bussis ja trollis mu kõrvale istuma. Ju ma ei tundu siis ohtlik ega pealetükkiv.