kunst pole elu

Praegu on pühapäeva õhtu ja ma elan kaasa nelja aasta kõige põnevamale loteriile. Käib Valimisstuudio, täna toimusid Riigikogu valimised. Mõtlen, et ei tea kas Indrek ka vaataks Valimisstuudiot. See Vargamäe Indrek. Karini mees.

Nähtavasti ei vaataks. Mis ikka vahtida neist kikilipsudega poliitikutest, kes kõik ennast valimiste võitjateks kuulutavad. Aga kas Indrek üldse oleks täna käinud valimas ja keda ta oleks valinud?

Karin oli Indreku naine ja laste ema. Ivika Sillari artiklis on lause: “Ta on naisetüüp, kes paaniliselt kardab vananemist.” Mulle on alati sümpatiseerinud keskealised naised, kes mässavad. Protest on elu ilusamaid vorme. Karin ja eelkõige Hele Kõre Karin oli minu jaoks kordi seksikam kui 20-aastased poplauljatarid. Mulle meeldivad vastuolulised, nakatavad inimesed. Samas sellised “lõhkujad” ajavad mind just ka närvi. Kust võtavad nad õiguse olla kõige tähtsamad ja miks peavad teised nende järgi elu seadma?

Teised on jälle need, kes ei laskugi dialoogi. Kes armastavad oma maailma liiga palju, et seda teiste järgi kohendada. Indrek Sammul oli laval inimene, kellest ma ei saanud aru. Aga ma tundsin temas end ära. Kõrvaltvaatajana ma ei saa aru inimestest, kes ei üritagi teiste inimeste läbi ennast täiendada. Aga ma tean, et ise olen samasugune. Võib-olla selline ongi keskmisest suurema mõtlemisvõimega eesti mees. Kiiri neelav saladuslik kogu.

Mu kirjatöö tuleb katkendlik, sest olen katkendlik inimene.

*

Nüüd on käes esmaspäeva õhtu ja ma tulin meelega kohvikusse. Ostsin 35 krooni maksva siidri ja istusin kohta, kust saan jälgida kogu kohvikut. Hakkan kirjutama. Veel ei kehita keegi õlgu. Kõik on vaikne ja viisakas.

Elmo Nüganeni lavastus “Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4.” on meistritükk. Ma pole Eestis näinud ühtegi nii tervikliku atmosfääriga lavastust. Järjest rohkem hakkan mõistma, kui oluline on teatris õhustik, mille loovad lavakujundus, muusikaline taust, valgus, kostüümid ja näitlejad nende komponentide keskel.

Igast loost jäävad meelde eelkõige emotsionaalsed viltusesed. Rönee lendab mööda trammi ringi ja Karin lendab mööda trammi. Kas see ongi armastus? Kindlasti mitte. Aga see on see, mida mujalt ei saa. Just praegu sisenes kohvikusse kena noorpaar. Aga nad ei leia endale kohta ja lahkuvad koheselt. Ühes lauas naljatlevad pizzatükkide venivad juustu üle kaks vanadaami ning valget pluusi ja lipsu kandev ontlik noormees.

Kõik probleemid on suhtlusprobleemid ja kõik probleemid saavad alguse inimese enesehinnangust. Nii kuulutavad üldistavad teooriad, mida on raske ümber lükata. Kuidas Karin ja Indrek aru ei saa, et neil on nii vähe armastusest puudu?


Ühes lauas istuvad vanem mees ja vanem naine. Mees kannab prille ja naine pole jopet seljast võtnud. Hambaarstina vaevalt see naine töötab ja ma ei usu, et see mees teda kunagi maha jätab. Naiste vahel on palju ussust, aga ka palju siirust, mida meestel pole võimalik mõista. See, kui Ida ja Karin üksteist ei mõista, see kui Ida ei saa aru, et miks Karin oma mehe juurde ei lähe ning andeks ei palju ja Karin ei mõista, kuhu üldse töötegemisega on võimalik jõuda, see on naistevaheline siiras sõprus. Ilus oli, kui laval Anu Lamp ja Hele Kõre teineteisele kõike head soovisid. Ma tundsin neile kaasa.

Huvitav, paljud siin kohvikus olevatest inimestest käisid eile valimas? Huvitav paljudel on olemas armastus? Huvitav, kas mõni on näinud Linnateatri lavastust? Kehitan õlgu. Pole sel mingit tähtsust. Minust ei saa teatriarvustajat. Usun, et hoian üleüldse ajakirjandusest eemale. Olen Indrek. Vanem mees ja naine lahkusid kohvikust, nurgas istub Aarne Saluveer koos ühe daamiga ja ühes lauas sööb jaapanlane suppi. Olen pool siidrit jõudnud ära juua. Miks üldse inimesed käivad kohvikus? Miks Karin tormas pidutsema?

Ma tahan kiiresti küsimused välja mõelda ja jättagi nad ainult küsimusteks. Tiina, sa olid rumal oma üheplaanilise saladusega. Aga Ursula Ratasepa Tiina oli selle lavastuse kõige sümpaatsem tegelane. Ta ei lobisenud, tema eesmärk polnud erineda, aga ta erines. Inimesed, kes oskavad väikselt ja vaikselt elada, on väga palju väärt. Eriti praegu, kui kisamisest on saanud konkurss.

Kohvikusse tulid kaks keskealist naist, nad leidsid endale istumiskoha. Aarne Saluveer sätib lahkuma. Enamus inimesi ostab teed. On ju esmaspäev. Mulle väga meeldis see tund, kus Lea Tormise ja Maria Lee Liivakuga rääkisime kohvikutes istumisest. Kuidas istuti kohvikutes Tammsaare elu ajal, Lea Tormise nooruses ja kuidas on nüüd. Vormid on teised, aga süsteemid on kõik täpselt samad. Ma valisin täna kohviku, kus ei käi “noored ja andekad” inimesed. Tänapäeval on olemas kohvikud kultuuriinimestele, kes tegelikult ei tee mitte midagi. Tahan kirjutades olla jälgija mitte jälgitav. Ka Indrek kogu lavastuse vältel märkmeid.

NB! Praegu väljusid kohvikust kaks noort Isamaaliidu liiget. Ma ei tea nende nimesid, aga olen neid telekast näinud. Nad istusid tagumises ruumis, nii polnud mul võimalik neid varem märgata. Mees oli Paralepp, hoidis käes moodsat mobiiltelefoni ja avas naiselike käeliigutustega ukse. Ka Paralepp mängis etenduses tennist nagu naine.

Muide, ka üks Indrek lahkus just kohvikust. Aga sellel Indrekul pole kindlasti perekonda, ta tundus kuidagi üksikum. Ehk oli siis Melesk? Võis olla. Kindlasti oli. Ta hindas mind pilguga enne kui väljus. Neli naist tuli juurde. Ühel on poisipea. Mõnedele naistele sobib poisipea. Kõik neli kannavad teksapükse, öeldakse, et teksapüksid teevad jalad saledaks. Elus on päris probleemid ja siis on pseudoprobleemid. Minu jaoks on see pseudoprobleem, kui peenikeste jalgadega naine arvab, et tema jalad on paksud. Sellised mõtted sünnivad igavusest ja madalast ensehinnangust. Rohkem adekvaatse enesehinnanguga naisi maailma!

Elmo Nüganeni lavastuses oli üks koht, mis mulle üldse ei meeldinud. See, kui Mart Koldits maalis surnud last. See ei olnud räige, see polnud huvitav, see oli lihtsalt näpuga näitamine. Kogu lavastuses jäi pidutsemine ühetahuliseks, kui Karini, Indreku ja Tiina suhted olid vähemalt seitsmetahulised.

Kohvikust lahkus just Margus Tabori teisik. Ütles viisakalt baaridaamidele “Nägemist” ja läks koju. Vaatab AK-a ära ja jääb vara magama. Hommikul tormab toasussides postkasti juurde, homme on teisipäev, homme tuleb Kroonika. Seal on värvilised pildid valimisööst. Põnev ju.

Tuli üks mees ja küsis: “Palju teil õlu maksab?” ja baarineiu vastas, et 35 ja siis see mees koos sõbraga vaatas kohvikus ringi ja hüüdis kaugemalt leti suunas: “Me tuleme tagasi mõne aja pärast. Head aega.” Ta läks koos sõbraga minema. Köögertal. Rain Simmul mängis vastikut meest. Suurustajat. Siukest, kes elab liisingute peal ja oskab elada.

Vahepeal vaatan internetti ja leian uudise “Villu Reiljan astub Rahvaliidu esimehe kohalt tagasi.” Vesiroos. Teised tegid temale liiga. Veel on ausaid võitlejaid olemas. Kõige hullem on see, et kõik on iroonia ja kõik asjad on mitme otsaga. Vesiroos oli ise süüdi, samas oli Andres Otsa kehastatud vanamees ainuke aus inimene selles loos ja mina tunnen end alati halvasti, kui ausatel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Kui tahad olla aus, siis pead olema ka kompromissitu. Nagu see Vargamäe Indrek.

Kohvik hakkab tühjenema. On ju esmaspäev ja kell hakkab saama üheksa. Musta peaga ettekandja korista laudu. Kusjuures ta on Tiina moodi. Võib-olla on see vägisi leitud paralleel, aga mul on tunne, et ta on korralik. Teeb seda, mida vaja ja ei nõua rohkemat. Ma ei lugenud keskkoolis läbi ühtegi Tammsaare teost, mängisin siis jalgpalli ja raamatud mind ei huvitanud. Peale keskkooli lõppu tekkis mul pool aastat vaba aega, mil mängisin endist jalgpalli, aga avastasinn enda jaoks uue olemise võimaluse. Hakkasin lugema, vuristasin kõik viis “Tõde ja Õigust” läbi. Ma leidsin epopöast palju ühist enda ja oma esivanemate eludega. Mind ei häiri see, et iga aasta on Tammsaare sünniaastapäev. Tammsaare lõi oma romaanidega ajatu skeemi. Kõik kordub, äri- ja armuelu on tsüklilised. Nüganen on rohkem kodus intiimse poolega, kõik armuelu seigad ühes olematute ja päris saladustega, on lavastuses paigad. Aga ärisse ja intriigidesse ei tohi suhtuda pealiskaudselt. Kõikide inimeste mudel on keeruline, eriti nende, kes pidevalt mõtlevad oma elu keerulisemaks, sest neil pole midagi muud teha. Tänapäeva bursuid pidutsevad väga keeruliselt, korraldavad läbimõeldud stiilipidusid ja nõuavad spetsiaalselt neile suunatud meelelahtutust.

Elu on tihti tinglik. Elu on kiire ja pealiskaudne. Kõike ei jõua märgata, kõige jaoks pole silma. Selles lavastuses meeldisid mulle need hetke, kui Indrekus tärkas armukadeduse pisik. Mehe sisemiselt pulbitsevat tundeelu tähistas mürisev muusika. Mis õigus on Indrekul tunda armukadedust, kui ta ise midagi ei paku?

Samuti meeldisid mulle hetked, kui Karin paar korda unustas end laaberdamist ja tühja juttu kõrvalt jälgima. Ta seisis seal käratsevate inimeste vahel justkui tal oleks silme ees mingi võrdlus. Karin ei tea, milline elu on õige ja ta peab ise kõik läbi proovima.

*

Olen nüüd kodus, on teisipäeva varahommik. Vargamäe Mari oli tubli naine. Tema istus nurgas ja jälgis oma poja elu. Ta ei kritiseerinud ja samas ei hakanud ka põhjendama miks ta kõike pealt näeb. Emad näevad ja teavad ikka kõike. Nad jälgivad meid ka teisest ilmast, me peame neile igavesti aru andma. Ega kivi kännust kaugele ei kuku. Ka poeg oli kõrvaltvaatajana.

Vargamäe Indrek mitte ainult ei läheks valima vaid ka kandideeriks ise. Kuid ta ei kuuluks ühtegi erakonda, tema seaks end ülesse üksikkandidaadina. Ta ei tahakski Riigikokku saada, aga ta tahab ajada oma asja. Kinnist ja kaasakiskuvat.

Ma ei hääletaks kunagi Vargamäe Indreku poolt. Tema sobib kooliõpetajaks, selles vormis on tal maailmale midagi anda. Aga ta ei ole juht, sest ta ei oska hoolida. Ta oskab mõelda.

Rohkem Indrekuid, parem riik! Meie õpetame kõik Indrekud inimestega suhtlema! Vaheta mõtteviisi, mitte Indrekut. Õnn ei ole Indrekus!

Oh ei. Jumala eest. Jumalale, isegi, kui ta olemas on, pole vaja teha valimisreklaami. Tema kas hääletab sinu poolt või ei hääleta. Vargamäe Indrekuid jääbki see küsimus piinama.