kunst pole elu

Ma pole näinud ühtegi osa kõmulisest “Eesti otsib superstaari” saatest. Pole aega vaadata. Televisioor ei köida mind. Kõikjal, kus on arvutid, nii tööl kui koolis, olen tähele pannud , et youtubest inimesed vahivad klippe.

Täna ühel mõttetühjal hetkel vaatasin siis hetkeks minagi. Mulle ei meeldi need klipid, mille üle inimesed naeravad. Las inimestele jääda nende ebaadekvaatne enesehinnang. See muudab maailma kirjuks. Eestlastele on raske leida suuremat maiuspala kui rahvuslik mõnitussaade.

Mõtlesin, et võiks teha saate, kus istuvad kolm filosoofi ja siis on igal inimesel võimalus minna ja minut aega rääkida enda leiutatud maailmatajumise teooriast.

Kumb rütmimees on parem rütmimees?