kunst pole elu

Igaühele on tema vanaema eriline. Mul on alati olnud väga raske inimestele selgitada mis vanaema minu jaoks tähendab ja mis suhe mul on vanaemaga…

…sest ainult mina olen koos vanaemaga Läti metsas seeni korjates ära eksinud ja ma olen joonud seltsis koera ja kassidega lehma seest tulnud sooja piima ja olen koos vanaemaga ära sortinud väga palju kartuleid. Mina olen söönud oma vanaema valmistatud kotlette ja kohupiimakooki. Olen koos vanaemaga põhjalikult kinni katnud heinarõuke ja kaevanud vanaema täpsete näpunäidete järgi ümber üsna mitu kasvuhoonetäit mulda.

Minu vanaema oli inimene, kes tegi kõike kirega. Jalutas lüpsikuga laudast sauna poole või vaatas televiisorist suusatamist või rääkis telefoniga…tal oli alati oma arvamus. Vanaema võis sind ühes ja samas lauses taevani kiita ja põrgusse saata, aga vanaema voorus oli see, et ta tegi kõike väga isikupäraselt ja tema peale polnud võimalik päriselt pahaseks saada. Ta elas kõike väga läbi ja muretses palju. Vahel oli tunne, et vanaema ei magagi, sest tal oli öösiti vaja kõik asjad läbi muretseda. Minu vanaema tingimusteta armastas oma lähedasi.

Ma imetlesin seda kuidas vanaema vananes. Tihti tekkis tahtmine küsida: „Vanaema, kas sa ei karda surma?“, aga ma teadsin, et oleksin saanud vastuse: „Mis ma tast sitast ikka kardan!“ Ja nii jäi see küsimus mul vanaemalt küsimata. Aga hea on, et jäi, sest minu vanaema kirglikus ja oskus lähedasi armastada ei saagi kunagi ära kaduda. Vanaema ei saa kunagi ära surra, ta on alati minu sees olemas.

Olen sellest talvest ja linnaelust väga väsinud. Ootan suve, et saaks muru trimmerdada ja pliidi alla puid panna. Ma olin vanaemaga alati ühel lainel. Ma olen kindel, et ta istub ikka köögilaua taga minu vastas.

Suures maailmas on turvaline olla, kui oled kitkunud peedipeenraid ja tassinud kaevust tuppa vett. Ma saan alati hakkama, sest mul oli maailma parim lapsepõlv ja vanaema hoiab mind alati. Ja kui kuskil mõnes Tallinna või Londoni kohvikus mõni inimene hirmkallist kooki hammustades kilkab: „Oi kui maitsev!“, siis tahaks moka otsast kohe öelda: „Sa pole head asja saanudki.“