kunst pole elu

Vaatasin eile õhtul Uuspõllu kolgata tee ära. Venis nagu läti sulajuust. Tahkelt ja ühtemoodi. See on vist kambavärk, see eestlaste huumorivärk. Kuigi Mirtel Pohla on eesti naise uus etalon, Liis Tappo muudkui sünnitagu.

Täna öösel lugematutes korterites ja majapidamistest söödi krõpsu, joodi viina ja vahiti Kreisiraadiot. Ülikõva.

Head aprillikuu esimest päeva.

Ise käisin jooksmas. Metsatukas olid veel kepikõndja, hullumeelne meesterahvas koeraga ja keskealine naisjooksja, kes kandis pikki retuuse ja jooksis minust kiiremini. Ei ühtegi oravat, ei mingeid kasse.