kunst pole elu

Trollis istus täna hommikul mu kõrvale lühikeste valgete juustega naisterahvas. Maitseka soenguga, kandis ilusat mantlit. Ma võtsin taskust kägardatud lavakõneteksti ja asusin kordama. Ta tegi nagu ta üldse ei uuriks seda paberit, mis mu käes on. Ma arvan, et talle meeldis istuda poisi kõrval, kel on taskus jutud Vanapaganast. Arvan, et neiu oli eestlane ja ta on juba lugenud Kivirähki uut romaani.

Lõpuks väljus tüdruk trolli esimesest uksest ja mina keskimsest. Ega ma ta näojooni ei mäleta. Isegi saapaid ei mäleta. Ma üldjuhul ei vaata üldse naiste saapaid.