kunst pole elu

Kui me Agoga Kuku klubisse sööma suundusime, siis Toompea nõlva juures, vene kiriku taga, oli nali. Seal oli ohtralt politseinike, siis räuskavad vene koolilapsed ja üks noorpaar, kes parasjagu tegi endast pulmapilti. See, kuidas nad kisa sees üritasid fotograafi näpunäidete järgi poseerida, see oli kurb ja groteskne.

Kas sa mäletad, me abiellusime sel päeval, kui paistis päike!
Ei, seda ma ei mäleta.
Kas sa mäletad, me abiellusime reedel!
Ei, ma ei mäleta.
Mis päeval me sinu arust siis abiellusime?
Teistmoodi päev oli...
Muidugi teistmoodi!
Õhk oli nagu...paks ja kõik oli kuidagi...teravam.
Issand kui ilusti sa oskad rääkida.
Ma ei oska seda tunnet kirjeldada...
See on armastus.
Nojah.

Kel on suvilad, põrutage täna nädalavahetuseks peenraid rohima. Eirame täna Tallinnat. Pole olemas. Halbu asju pole olemas.