kunst pole elu

Täna on pühapäev. Neljapäev tuleb esimest korda maailmas minu näidend avalikule ettekandmisele. Kuigi asjatundjad on näidendit kiitnud, ei ole ma päris kindel, et kas tasub inimestele iseennast ja oma mõtteid kunsti pähe eksponeerida. Ei tundu just turvaline algatus.

Kristian Smeds valmistas Von Krahlis Tšehhovi „Kajakast“ kotleti. Rupskid lendasid esireas istuvatele daamidele vastu sääri ja Lembit Ulfsaki kaenlaaukudes olevatest karvapuhmakatest õhkus Gucci sensuaalset aroomi. Smedsil on vigurid ja siirus veres. Tema kaks eelmist lavastust Eestis, „Jänese aasta“ Von Krahlis ja „Lapsi, lintuja ja kukkasia“ suvisel Baltoscandalil, olid mõlemad lapselikud kui ka maailma hävitavad. Smeds on liiga aja ohver või on lihtsalt praegu käimasolev aeg tema jaoks väga sobilik. Smedsi lavastused räägivad sellest, et millised on inimesed, kui pealmised kihid ära võtta. Teinekord läheb paljuks - kõik ei koosne rupskitest ja poolvägisi pole vaja tähendusi luua. Kristian Smeds on lavastaja, kes vetsupaberile teeb kalligraafiad.

Von Krahl on poosiga teater. Uhke ja väärikas. Tänapäeva kultuurimaja. Mõnikord muutub armukolmnurk „kunst-valu-roppus“ väsitavaks, aga muidu on Von Krahli poos hullult ilus ja psühholoogiliselt ära põhjendatud. Nende avangardne teekond on olnud raske. Puhast kunsti saab istutada ainult sõnnikut täis kasvuhoonesse, mille eest kannab hoolt ülla mõtlemisega aednik.

Näitekirjanik Tšehhovi õudusunenäoks on Von Krahli truppi täiendatud perekondliku raskekahurväega. Lembit Ulfsak paneb kleidi selga ja õrritab publikut Arkadinana. Aleksander Eelmaa on Trigorin. Helgi Sallo teeb lavastuse kõige terviklikuma rolli vananeva daamina, kes räägib Sorini sõnu. Dramaturg Smeds on laamendanud Tšehhovi karakterid laiali ning näitlejad räägivad vahele isiklikku teksti. See on Tšehhov tomati ja äädikaga. Vahepeal kipub venima nagu juust kuumal pizzal. Osad psühholoogilist liini pidi minevad stseenid ei vea välja.

Kajakas on loomevaludest, perekondlikest suhetest ja loomulikult ka armastusest. Terve elu on üks suur armastus ja üksteisest möödarääkimine. Näidendi peategelane on Treplev. Juhan Ulfsak on värisevalt tundliku tunnetusega isiksus. Hullumeelsus ja avangard on Ulfsaki Treplevis suurepäraselt esindatud, aga ma ei uskunud tema loomepiinu. See Treplev muutus veidi laisaks ja saamatuks, kuhugi uppusid ära tema ambitsioonid. Teistpidi just selliseid avastamata geeniuseid on kõik Tallinna kultuurikohvikud täis. Lavastuse kõige leidlikum stseen on Treplevi jonnimine - emme ja kogu maailm kiusab.

Taavi Eelmaa mängib iseennast ja vahepeal vuntsidega Medvedenkot. Kompromissitu mees vaevab pead selle üle, et millest tuleks kirjutada näidendeid. Aleksander Eelmaa on lihtne ja tagasihoidlik kirjanik Trigorin, kes küll mängib verega, aga võimatu on aru saada, et kas ta ise saab aru, et see on veri. Trigorin on suurepärase kujutlusvõimega inimene. Kui sa tahad hästi kirjutada, siis pead sa oskama tükeldada. Õiged kirjanikud suudavad pugeda teiste inimeste mõtetesse. Vastupidiselt Eelmaa Trigorinile on Ulfsaki Treplev teiste suhtes apaatne, täielik loll. Ampelmann on pealaest jalatallani kunsti täis, mõni ime siis, et hulluks läheb.

Niinal on jalas sukapüksid, mis teevad tema jalad paksuks. Riina Maidre kehastab Niinana näotut inglit, kel on ohjeldamatu seksihimu. Tiina Tauraite Maša on napilt riietuv kannataja, kes tunneb end inimeste keskel väga üksikuna. Vahepeal suudlevad naised omavahel, selline see aeg praegu on. Kõrvaltoas laulab hapralt transvestiit Antony ja liiga paljudele lavastajatele meeldib kasutada meeleolu loomiseks Arvo Pärdi muusikapala „Spiegel im Spiegel“.

Elu on lammutamine, kuigi kõik väidavad, et ihkavad siirust. Erki Laur kannab NO99 sokke ehk töömees Jakov naeratab ja rahustab. Head töömeest on tänapäeval väga raske leida.

Igale inimesele on antud seitse aastat loomingut. Ülejäänud on kordus. Jeesus suri sama vanalt kui Juhan Ulfsak on praegu. Mina saan reedel 25-aastaseks. Mul on kaks tervet kriipsu ja üks poolik. Tähendusi, rohkelt müstilisi tähendusi.

Kui kadunud Mati Unt lavastas, siis lõi ta õhu ja tolmu sümboleid täis. Kristian Smeds ei ole ambivalentne eklektik. Ta on lihtne ja siiras mees. Kui Mati Unt oleks elus, siis Kristian Smeds ei oleks mu lemmik lavastaja. Elagu valusa käega mehed! Inimene, kes kirjutab ongi topis.

Praegu olen ma Treplev ja närveerin, et kuidas neljapäeval toimuv näidendi „esimene lugemine“ läheb. Ükskõik, mis järgneb, et kas kunagi lavastatakse mõni minu näidend või mitte, ei saa ma mitte kunagi praegusesse hetke naasta. Trigorin oli ka kunagi Treplev. Kõik on olnud.