kunst pole elu

Viimasel ajal on mitmed inimesed mulle jonninud, et neil on kunsti loomisest kopp ees. Noored näitlejad ei oota planeeritud lavastusi, kirjutajad ei taha ridagi kirjutada. Muusikud tahavad mängida sõpradele ja kunstnikud tahavad end arutult surnuks juua.

Ka mina olen väsinud. Kuigi ilusaid asju on juba tehtud.

Mitte, et tahaksin päevad läbi Õhtulehte lugeda ja televiisorit vahtida. Ma tahan kirjutada sundimatult.

Vanad kraanaautod on mu arust hullult huvitavad. Uutel on ähvardavad vilkurid ja nad liiguvad liiga hästi. Vanade kraanaautode juhid on vanad mehed, elukutselised autojuhid. Need mehed saavad kõigega hakkama.