20070403

Mihkel Raud on neurootik ja kangelane

Olgu need hetked lavastatud või mitte, olgu need hetked monteeritud, aga pühapäeval ajas Raud emotsionaalset-kontrollimatut-asjatundmatud pläma suust välja seal Nukuteatri laval. Superstaari saade noh.

Tähtis on see, kes on nõme ja mõttetu, mitte see, et kes oskab laulda.

Ei ole Mr. Lawrence‘t ja ei ole Compromise Blue’d, on sündinud Žürii-Mihkel. On aeg, mil tähtis on oskus moonduda. Lahmimine on mõnus ja kohandumine on norm. Elagu Eesi Päevaleht ja arvamusartiklid.

Kuidas see teeb meele rõõmsaks, kui paksu tagumikuga tüdruk ajab endale jalga liibuvad teksapüksid ja krohvib oma vinnilise näo pakendiks. Tema mobiil mängib muusikat, las Madonna laulab.

Värisegem. Eestlased.

Pärast seda, kui olen teatri NO99 kodulehelt lugenud lavastuse „Karjatšie estonskie parni“ tutvustust, siis tunnen, et keegi näitab mu peale näpuga ja räuskab kõrva: „Sina munn oled süüdi, et eestlased on nafta!“

Ma kehitan vastuseks õlgu, manan suule imala naeratuse ja moka otsast poetan: „Kõik ammendub.“

Ma ei taha olla süüdi. Ma tahan, et mu kohustused oleksid mulle meeldivad. Mulle ei meeldi võidelda Keskraamatukogu turvamehega ja osta Vanalinna kultuurikohvikutest kolmekümne krooni eest teed ja sõita Looduse Omnibussiga. Elu on kibestumine surma suunas.

Ma ei ole süüdi ja mulle ei tasu midagi nina peale hõõruda. Las Mihkel Raud teeb seda, mida ta tahab. Moondume. Ootame.

Comments:
tore
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?