kunst pole elu

Täna olen kirunud elu. Teistele olnud naljakas. Takso kihutas mu hommikul kooli. Telefon lebas sigade kaisus ja mina arvasin, et olen jälle pättusega hakkama saanud. Mul on siuke tunne nagu elu veniks ja veniks ja ühtegi suurt sündmust ei ole. Miski ei liiguta, lihtsalt ufo rabeleb.

Ma armastan rabelemist! Ma armastan seda, kui nagu istud lennuki peale. Sittagi.