kunst pole elu

Täna on mul tunne, et kõik inimesed kas virisevad, vinguvad, jonnivad või on omavahel tülis. Natuke on tunne nagu natuke kardaks sekkuda. Käsi tasub rusikas hoida. Näppe ei maksa igalepoole toppida.

Võiks olla paketid. Nagu ostad kaheks nädalaks kellegi teise elu. Tegemisrõõm mattub saamatuse ja mõttetu inimsuhtluse alla.

Ostsin Balti Jaamast tšebureki ja rasvase kohupiimapiruka. Kaks kulunud tunkedes meest ootasid ja siis paks kokk andis neile plastikkarbis söögi. Kui suur mees naeratas, siis oli kohe näha, et kaks hammast on puudu.

Eile õhtul, kui ruttasin trollipeatuse poole, siis oli seal kuskil tudengipäevade õlletelk. Tekleid kandvad inimesed olid nii kauged.

Vähem mossi, vähem tühja juttu, rohkem ma-ei-tea-mida. Näiteks Balti Jaama tunnelis laulvat 50-aastat hipit.