kunst pole elu

Reedel andis kunstiajaloo tundi Sandra Jõgeva. Rääkis kuidas tal on vasaku rinna kohale tätoveeritud ruut, kuhu ta kogub tõsiselt südamesse minevate inimeste autogramme. Praegu on ruut veel tühi. Aga muidu ei suutnud ta mulle veenvalt ära põhjendada, et mis asja Eesti performansi kunstnikud ajavad.

Pärast seda oli Köismäe tornis lavakõne proov, mis kukkus välja nagu ta kukkus. Mai lõpus esineme kaks korda Nukuteatri festivalil, kuid need etteasted pole enam need, mis see lavakõne kava kunagi oli. Süda ei suuda enam seda rütmi lüüa, kuigi üritame.

Kui kunst lõppes kiirustasin vastavatud Mack Bar-B-Que restorani. See restoran on nagu Pulp Fictioni boogi-boogi koht, kuhu Travolta viib oma bossu naise. Velveti büroo kujundus hinnati sisearhitektide liidu aastapreemia vääriliseks ja tähistasime seda ameerikaga. Umbes kell 12 jõudsin koju.

Laupäev oli tehniline proov. Käisin poes, ostsin ostukeskusest rekvisiite. See ei ole tule suur kunst, see on gupitöö jälkusest ja armastusest. Pärastlõuna veetsin täditüre muusikakooli lõpetamise after-partyl. Jalutasin aias ja rääkisin lustliku koeraga, otsisin looduslikult kasvavaid lilli.

Ja siis õhtul sõitsin Salmistusse, võtsin paar tundi osa Roberti sünnipäevast. Meri oli ilus, kuskil kauguses kumas väikene ilutulestik.

Huvitav, missugused on mu vaated ja tunded nädala möödudes.