kunst pole elu

Eile käisime Alo ja Margusega Rolandil, Katrinil, Romiinal ja Katariinal külas. Ehk siis emmel, issil ja kahel neljateistkuusel tüdrukutirtsul.

Sõime siis õues grillvärki ja Romiina istus Rolandi süles, proovis oma lõuga ülespidi upitada, et silmadest und peletada. Mul tuli pissihäda, läksin vaikselt tuppa. Ja seal ta siis lamas. Soojas toas, soojal vaibal oli Katariina lihtsalt end külje peale pikali asetanud. Jalad ja käed täiesti ebakorrapäraselt. Magas vaikuses, suures toas vaibaääre peal. Vaatasin teda pikalt. Selles vaatepildis oli palju rahu.