20070516
ma olen üksi, ma elan koopas
Kõik on mitme tasandiga. Mõtleva inimese peas on teatrilavastused ambivalentsed. Kunst moodustab iseenda hetkesituatsioonis terviku või lõhub seda.
Näitlejad saabuvad lavale, Helgi Sallo käes on tuhmunud peegel. Alguses on pikk vaikus, lava on kujundamata või on kujundus ambivalentne. Juhan Ulfsak hakkab rääkima, kõneleb tasanditest, kunstist ja töö tegemisest. Tema isa ehk fiktiivne ema ulatab talle puudritoosi, Juhan puuderdab end Trepleviks ja algab lugu.
Kolme ja poole tunni jooksul näeme näidendit, mille Smeds on kokku seadnud Anton Tšehhovi Kajaka ainetel. Liigutav lugu - armastuse valust ja kunsti otsingutest. Võrreldes esimese korraga, kui lavastust nägin, olid rupskid vähem verised ja Helgi Sallo mäng kordi kahvatum. Aga ma sain lavastusest hoopis teisiti aru. Kui eelmine kord tundus mulle kogu asi Tšehhovi tekstiga oskusliku vigurdamisena, siis nüüd jäi minu jaoks kõlama uus väärtus. See on lugu Kunsti! tegemisest. Loomingulistest illusioonidest ja pettumusest ning argipäevast - hetkest, mil iga enda kirjutatud rida muutub tavaliseks ja igavaks.
Tänapäeval sobib inimestele teater, kus on kohal veri, pisarad, toss ja hetketi melanhoolne muusika.
Täna jäi mulle silma Maša joomine. Tiina Tauraite hüppab laval ringi napis riietuses ja uputab oma elu pudelisse. Ta juurib oma südamest armastust välja. Kui saabub Treplev, siis räägivad nad totaalselt teineteistest mööda. Kui räägivad omavahel Trigorin ja Niina, siis räägivad nad totaalselt teineteisest mööda. Dramaturg Smeds on osavalt ühe teatriteksti kirjutamise käsitöövõtte ära lavastanud.
Teise vaatuse keskel verise peaga Treplev jonnib nagu väike laps. Ema lohutab teda. Lõpuks Treplev alistub. Jonnimine on ilus ja naljakas tegevus. Saali kiirgab, et perekond Ulfsak on seda omavahelistes suhetes kõvasti läbi elanud. Tore, kui inimesed oskavad keerata tõsised eluvalud lapsikuteks mängudeks. Seda on hea vaadata.
Nii lavakooli Kajakas kui Von Krahli Kajakas amelevad tegelased üksteise otsas. Nähtavasti Von Krahli põrandal suudlevad naised parodeerivad NO-teatris etendunud teatritudengite versiooni. Kui armastusel on veel mõnikord sugu, siis suudlemine on täna sama, mis eile oli soe käepigistus. Vähemalt purjus peaga ja võnkes närvisüsteemiga naiste puhul on see nii. Noored naised ei tea enam, kes on vihavaenlane ja kes on sõbranna. Täna meeldib noortele naistele eksponeerida Internetis pilte, millel nad kirglikult suudlevad oma parimat sõbrannat.
Taavi Eelmaa kehastatud Semjon tuleb igal päev Kallaverest jala Tallinnasse, et olla koos Mašaga. Ta on otsustanud Mašat armastada, tahab viia neiu kinno Brad Pitt vaatama. Semjon on otsustanud, et Mašale meeldib Brad Pitt. Armastus on otsus, armumine on tunne, meenus praegu üks vana tarkus. Maša ja Treplev ei saa kunagi armuvalust üle. Armastus on eluaegne piin ja halb elu. „Suur kunst“ ja „suur armastus“ on mõlemad võimalikud ainult siis, kui inimene tunneb end lõpmatult üksikuna. Lugesin hiljuti Anton Nigovi raamatut „Harjutused“, tsiteerin sealt ühte lõiku:
"Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada."
Üheksa päeva pärast on mul koolis eksam, kus minu kirjutatud ja lavastatud näidendit kannavad ette näitlejad. Mulle läks tänane etendus väga hinge. Ootan selle kooliaasta lõppu, et hakata veidi elama. Olen kõigest tüdinenud nagu Trigorin. Olen enesekeskset jonni täis nagu Treplev. Ma tunnen neile mõlemale kaasa.
Elagu Tšehhov, Von Krahl ja inimese võime kirjutada. Juhan Ulfsak valetas tänasel etendusel, ta on tänaseks 34-aastane mitte 33. Mulle valetamine ei meeldi.
Näitlejad saabuvad lavale, Helgi Sallo käes on tuhmunud peegel. Alguses on pikk vaikus, lava on kujundamata või on kujundus ambivalentne. Juhan Ulfsak hakkab rääkima, kõneleb tasanditest, kunstist ja töö tegemisest. Tema isa ehk fiktiivne ema ulatab talle puudritoosi, Juhan puuderdab end Trepleviks ja algab lugu.
Kolme ja poole tunni jooksul näeme näidendit, mille Smeds on kokku seadnud Anton Tšehhovi Kajaka ainetel. Liigutav lugu - armastuse valust ja kunsti otsingutest. Võrreldes esimese korraga, kui lavastust nägin, olid rupskid vähem verised ja Helgi Sallo mäng kordi kahvatum. Aga ma sain lavastusest hoopis teisiti aru. Kui eelmine kord tundus mulle kogu asi Tšehhovi tekstiga oskusliku vigurdamisena, siis nüüd jäi minu jaoks kõlama uus väärtus. See on lugu Kunsti! tegemisest. Loomingulistest illusioonidest ja pettumusest ning argipäevast - hetkest, mil iga enda kirjutatud rida muutub tavaliseks ja igavaks.
Tänapäeval sobib inimestele teater, kus on kohal veri, pisarad, toss ja hetketi melanhoolne muusika.
Täna jäi mulle silma Maša joomine. Tiina Tauraite hüppab laval ringi napis riietuses ja uputab oma elu pudelisse. Ta juurib oma südamest armastust välja. Kui saabub Treplev, siis räägivad nad totaalselt teineteistest mööda. Kui räägivad omavahel Trigorin ja Niina, siis räägivad nad totaalselt teineteisest mööda. Dramaturg Smeds on osavalt ühe teatriteksti kirjutamise käsitöövõtte ära lavastanud.
Teise vaatuse keskel verise peaga Treplev jonnib nagu väike laps. Ema lohutab teda. Lõpuks Treplev alistub. Jonnimine on ilus ja naljakas tegevus. Saali kiirgab, et perekond Ulfsak on seda omavahelistes suhetes kõvasti läbi elanud. Tore, kui inimesed oskavad keerata tõsised eluvalud lapsikuteks mängudeks. Seda on hea vaadata.
Nii lavakooli Kajakas kui Von Krahli Kajakas amelevad tegelased üksteise otsas. Nähtavasti Von Krahli põrandal suudlevad naised parodeerivad NO-teatris etendunud teatritudengite versiooni. Kui armastusel on veel mõnikord sugu, siis suudlemine on täna sama, mis eile oli soe käepigistus. Vähemalt purjus peaga ja võnkes närvisüsteemiga naiste puhul on see nii. Noored naised ei tea enam, kes on vihavaenlane ja kes on sõbranna. Täna meeldib noortele naistele eksponeerida Internetis pilte, millel nad kirglikult suudlevad oma parimat sõbrannat.
Taavi Eelmaa kehastatud Semjon tuleb igal päev Kallaverest jala Tallinnasse, et olla koos Mašaga. Ta on otsustanud Mašat armastada, tahab viia neiu kinno Brad Pitt vaatama. Semjon on otsustanud, et Mašale meeldib Brad Pitt. Armastus on otsus, armumine on tunne, meenus praegu üks vana tarkus. Maša ja Treplev ei saa kunagi armuvalust üle. Armastus on eluaegne piin ja halb elu. „Suur kunst“ ja „suur armastus“ on mõlemad võimalikud ainult siis, kui inimene tunneb end lõpmatult üksikuna. Lugesin hiljuti Anton Nigovi raamatut „Harjutused“, tsiteerin sealt ühte lõiku:
"Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada."
Üheksa päeva pärast on mul koolis eksam, kus minu kirjutatud ja lavastatud näidendit kannavad ette näitlejad. Mulle läks tänane etendus väga hinge. Ootan selle kooliaasta lõppu, et hakata veidi elama. Olen kõigest tüdinenud nagu Trigorin. Olen enesekeskset jonni täis nagu Treplev. Ma tunnen neile mõlemale kaasa.
Elagu Tšehhov, Von Krahl ja inimese võime kirjutada. Juhan Ulfsak valetas tänasel etendusel, ta on tänaseks 34-aastane mitte 33. Mulle valetamine ei meeldi.
# posted by Mart : 09:47
