kunst pole elu

See võis olla viiendas klassis.

Koolis oli puhvet, kus müüdi saiakesi ja kapsasalatit. Ma käisin siis õhtuses vahetuses ja jõudsin kooli alati kõvasti enne esimese tunni algust. Kord ostsin endale tähesaia ja teed ja istusin vakstudiivanile. Minu juurde tuli üks paralleelklassi poiss. Paras jõuram, sel poisil oli pättuste korraldamise aura.

"Kas sina loed ka hommikuti raamatuid? Mul on voodi kõrval virn raamatuid, nii hea on hommikul mõni võtta ja lugeda. Ma ei tõmba kardinaid ka eest ära, nii on parem."

Ma pole siiani aru saanud, kas see poiss valetas ja miks ta mulle seda rääkima tuli. Ja ma ei mäleta mida vastasin.